Ah, ma ei viitsi sind enam kuulata!

Foto: Andres G. Adamson

Saima suhtub oma vanaduspuhkusesse kurvalt vaid ühel põhjusel: pension on nadi. Kuid tema elurõõmu ega uudishimu pole see karvavõrdki vähendanud ja inimeste mõistmiseks ammutab ta praegugi veel uusi tarkusi, olgu allikaks siis suhted või loetud raamatud.

Mõni räägib, teine vaikib

Saima (nimi muudetud, G. N.) kaotas abikaasa juba siis, kui tema kaks last veel isa vajasid: käisid koolis ja elasid kodus vanemate juures. Naine jutustas.

“See oli sügav nõuka aeg ja ma pean tunnistama: oleks minuga niisugune asi praeguses Eestis juhtunud, oleksin püsti hädas. Tollal oli 100rublane kuupalk võimas raha ja kuna töötasin vene rahvusest inimeste kollektiivis, kutsus kogu aeg keegi kas lõunale või õhtusöögile ja veel koos lastega. Mul polnud, nagu öeldakse, aegagi pärast mehe matuseid kurvastada. Mäletan õhtut, kui taas olime kellegi pool ja perenaine algatas laulu. Kurva laulu armastatust, kes kaotatud. Laulsin lastega kaasa. Koduteel ütles tütar: “Ema, tegelikult oli natuke imelik laulda, isa ju alles suri … Aga kuidagi parem on olla, rinnus surub vähem“.”

Meenutusega minevikust juhtis Saima jutu teemale, millest tahtiski pajatada. Et inimesed on väga erinevad: mõni määrab end murega vangistusse, teine hakkab otsima tuge, sest ehkki aeg haavad parandab, võtab juhtunust ülesaamine aega. Ja keegi ei tea, kui kaua.

Saima on vaadanud mures inimesi oma kogetule tuginedes. Mõni aina räägib, kui tore või kui alatu ikkagi oli ta kaaslane, kes ära läks. Mitte alati manala teele, vaid eemale pere juurest. Ükskõik milline koosviibimine ka ei oleks, see naine, võid mürki võtta, algatab taas oma südamevalu jutu. Seltskond on teemast väsinud ja leidub ütlejaid: “Ah, me ei viitsi sind enam kuulata, unusta juba ära!“

“Aga kas viitsitakse naist, tema muutunud näoilmet ja heitunud silmi pärast neid sõnu vaadata? Harva. Hea muidugi, et naine on seltskonnas, aga halb see, et teda ei taheta kuulata. Aga murega on kord juba nii, et see tuleb välja rääkida. Ja rääkida nii kaua, kuni rääkija ise hakkab aru saama, et “nüüd aitab küll, ma ei viitsi enam rääkida”. Tark on see seltskond, kes seda mõistab,“ arutles Saima.

Raskem juhus on endassesulgujad, vaikijad. Nende puhul leiab Saima, et ainus võti on üks inimene kõrval, keda ta usaldab. Kes iganes. “Mina ise olen selline raske juhus,“ kinnitas Saima.

Igavene krõpsumutt

“Kaks aastat pärast abikaasa surma tutvusin mehega, niisuguse hästi avameelsega. Tuli mu juurde, kui tassisin toidukotti, palus luba aidata ja kukkus endast vatrama. Kuulasin ja imestasin, et mingi mees tuleb minuga vatrama. See ju rohkem naiste komme,“ tunnistas Saima. Ja see mees hakkaski justkui passima, millal naine poodi läheb. Jälle appi toidukotti tassima ... Lõpuks kutsus Saima mehe kohvi jooma. “Ooh, ei jõudnud seda kutset kohe ära oodata!“ naljatas mees.

“Kuna lapsed olid juba koolid lõpetanud ja mõlemal töögi olemas, lubasin endale sõprust selle mehega. Imelik, aga teda kuulates oli tunne, justkui räägiksin pisut omagi muret lahti. Pisitasa hakkasin avaldama enda repliike, kui kurb on üksi elada, kui tühi tundub korter lasteta ja kui vilets on olla. Tahaks kellegi eest hoolitseda, kas või pannkooke küpsetada, aga pole kedagi. Et nukrus üle läheks, hiilisin õhtuti puhvetkapi juurde ja tegin napsu või kaks,” pihtis vestluskaaslane.

Saimal õnnestus üksindust leevendada mehega, kelle naine oli surnud ja kellel samuti lapsed suured. Mõne aja pärast hakkas Saima tundma tõrget, sest uus sõber kippus ohje haarama ja dikteeris: lastel pole vaja nii tihti emal külas käia. Tehku Saima nagu tema: käigu ise lastel külas.

Saimale ei meeldinud niisugune korraldus üldse. Tema tahtis oma lastele teha nende lemmikroogi ja just omas kodus, kus nad sündinud, lobiseda. Saima tutvus paralleelselt otsekui saatuse tahtel teise mehega ja otsustas “avameelse“ minema saata. Nad polnud ju abielus, ehkki mees oli oma asjad tema juurde toonud. “Kui mu lapsed ei meeldi, mine ära,“ ütles Saima.

“Ma polnudki tema vastu muud tundnud kui sõprust. Küllap oli see vastastikune, sest kippus olema nii, et söögi eest poes maksin ikka mina. Aga jah, uue tutvuse lõpetasin ka üsna pea. Mees kolis minu poole ja kahe kuu pärast hakkas ta liigagi erksat huvi tundma selle vastu, kellele ma midagi pärandan. Soo-soo! Leidsin kolmanda mehe ja vaat siis kuulsin tuttavate hinnangut: “Oled ikka üks krõpsumutt! Ei teadnudki enne!““

“Kui vanainimeste krõpsust rääkida, siis see on kahjuks küll teise- või kolmandajärguline asi. Ei maksa üle tähtsustada! Olulisim vanemate inimeste puhul, kel tervis kord nii-, kord naasugune, on hoopis võimalus olla kellegagi koos, suhelda ja teineteise eest hoolitseda,“ kinnitas Saima.

Praegu meenutab naine oma mehi nende abil kogetud tarkust silmas pidades: lauset “ah, ma ei viitsi sind kuulata” ei tohiks üheski suhtes olla. Saima saatis oma kolm meest minema põhjusel, et tähtsaks kerkis ikka see eestlaste iidol – värk ja varandus.

Saima resümeeris: “Kõik kolm püüdsid minu kulul elada ja oma hoiuarvet kasvatada. Sain sellest üsna ruttu aru, tegelikult olin selleks valmis, ma ei kavatsenudki enam abielluda. Tähtsaimaks loen, et mul oli võimalus kedagi tundma õppida. Olen oma üksindusest sel viisil üle saanud ja mul on, mida mäletada. Seda võiks ka uudishimuks nimetada. Praegugi kohtun ühe vanahärraga, istume pargis pingil ja jutleme. Koju ma enam kedagi ei kutsu. Pole mõtet. Kodus olen nüüd avastanud raamatud, mis mulle seltsi pakuvad.“