Urmas Saard ⟩ Kui koolikott on väsinud

Noorte käitumine linnabussides jätab soovida. Foto: Mailiis Ollino

Igapäevane märkamine, mis ühel päeval 40. liini ehk Sindi bussis neli korda silma jäi, ei jätnud mind enam üks­kõikseks. Tegelikult pole ma päris ükskõikne olnud paljudel varasematel ­juhtudel, kui bussi kõrvuti asetsevad istmed hõivavad sõitja ning tema kandekott.

Bussijaamas peatuv liigendbuss on rahvast täis, väljujad püüavad pealetrügivate noorte ­vahelt läbi pääseda. Lapsevankriga ema seisab kannatlikult nende taga, kellel kõige suurem rutt bussile astuda. Viimaste seas veereb vankergi uste vahelt sisse. Lapsevankri ­tasku on juba hõivanud mitu sõitjat. Ema jääb tagasihoidlikult keset vahekäiku. ­Pilgu peeglisse heitnud bussijuht pole ­sellega rahul, tuleb salongi ja palub koha vankrile vabas­tada.

Järgmises peatuses soovib eakam rulaa­toriga daam väljuda, aga seljaga tema poole seisvad jutukad noored ei pane tähele, et uste juures vaba pääsu tekitada. Kuidagi õnnestub väärikal vanainimesel siiski väljuda.