Loodusvaatlus ⟩ Saarmad toovad toitu jääaugust, siisikesed kõrgelt taevast

Veekogu looduslik ilme pole saar­male ülioluline. Tähtis on see, kuidas istuvad­ kuivenduskraavid tema saagile ja ülejäänud elustikule. Foto: Karl Adami

Viimastel nädalatel olen tihti mõelnud, mis imeline vaatepilt meid mitmel pool tervitaks, kui vahepeal poleks kimbutanud sula ega tugev tuul. Kuuskedel-mändidel oleks seljas kena valge kasukas ja noored kased kaarduksid lumekoorma all maad ligi. Ümbrus näeks välja nagu Lapimaal. Selle asemel on meile pea iga nädal saadetud tuisku ja pehmet ilma. Sel on omad head küljedki: noored kased ei kooldu vastu maad, männi- või kuusetipud ei murdu lumeraskuse all ja katustele ei ­kogune liialt ohtlikku massi.

Kuigi olen juba palju talvi ­näinud ja neid ka jäädvustanud, on tänavunegi talv pakkunud mitu ­üllatust. Nii ilmastikunähtustes kui karvaste-suleliste käitumises. Näiteks polnud mul varem aimugi, et muidu osavad laululinnud pasknäärid suudavad peale hiireviu ­jäljendada kuldnokka, rasvatihast ja isegi ronka ja merikotkast.