Silvia Paluoja ⟩ Rohepööre väikeses linnas

OÜ Lihula Soojuse katlamaja heinahoidlas tõstab haarats etteandmise liinile 300kiloseid heinarulle. Foto: Urmas Luik

Tõepoolest väikeses, vaid 1200 elanikuga Lihulas, kus rohe­pööre algas ammu enne üle­ilmse soojenemisega võitleja ikoonnäoks kujunenud Greta Thunbergi ja mõjuriikide juhtide kliimadeklaratsioone. Algas sellega, et vallaettevõttes OÜ Lihula Soojuses mõeldi loovalt, võeti kampa tehnikaülikooli teadurid ja võluti välja projektiraha. Tulemusena saavad Lääneranna valla keskuses tarbijad sooja tuppa luhaheinaga ja maksavad selle eest 2008. aastast kehtestatud piirhinda 57,71 eurot, peale selle käive. Arvestuslikult paiskub Lihulas aastas õhku 1300 tonni süsinikuheidet vähem kui masuudiga kütmise ajal.

Nii-öelda Lihula projekti juhtis Tallinna tehnikaülikooli energotehnoloogia instituudi teadur, uues ametis energee­tikaekspert Ülo Kask. Tema sõnutsi algas ­rohepööre soojamajanduses tasapisi üsna pea pärast taasiseseisvumist, kui Venemaalt enam odavat masuuti ei tulnud ja sisseveetavad kütused kallinesid märgatavalt. Tehnikaülikoolilt hakati tellima katelde puitkütusele üleviimise ­projekte. Soojamajanduse teadurid töötasid välja väiksemaid halupuude, hiljem pelletikatlaid ja peamiselt hakkpuitu kasutavaid eelkoldeid suurematele kateldele. Aeg on edasi läinud, instituudis modelleeritakse stsenaariume, kus kogu soojus ­tuleb mittepõlevatest taastuvatest energiaallikatest (meri, veekogud, välisõhk) ja uuritakse maa süvasoojuse kasutamise võimalusi.

Aga Lihula katlamaja on riigis esimene ja ainus­, mis kasutab kütteperioodil rohtset biomassi, sadu tonne Matsalu rahvuspargist ­Kasari luhalt tehtud heina. Näidisprojekt – nii võib öelda siiani, sest järeletegijaid kaugküttevõrgus pole teada. Taanil, Poolal ja mõnel teiselgi riigil on viljapõhu põletamise kogemus, Saksamaa võiks lisada heinabrikettide teabe. ­Lihulas on uudistamas käinud Poola põllumehi, Soome metsamehi ja keda kõiki veel ning siin on löödud ühe hoobiga mitu kärbest.