Linnalegend ⟩ Hauatagusest maailmast naasnud kurjam röövis Rüütli uulitsal kodanikke

Seda, mis sai Munamäel mõrvatud kelmi maistest jäänustest edasi, ei tea keegi rääkida. Foto: Jüri Looring

Videviku varjudes sünnib nii mõndagi müstilist ja salapärast. Ehk on mõnel lehelugejal meeles siinkirjutaja kajastatud Vana-Pärnu kummituskaluri lugugi. Ääremärkusena on vahest paslik mainida, et too rahutu meremehe vaim kondab endiselt mööda Vana-Pärnu parki, otsides kargest talvetuulest ja vilust puudesalust lohutust. Sellegipoolest pole õnnetu kaluri hing ainus, kes Pärnu linnas omale maiste seast kohta proovib otsida Järgnev lugu laseb end lugeja mõtteisse kriipivana sisse seada, pannes hommikul tööle minneski veel kukalt kratsima, aga ka selja taha vaatama.

Kena härra vajus pikali

Ühel kaunil ja talve kohta küllaltki soojal päeval patseerisid linnakodanikud mööda tänavat, kui ühtäkki hästiriietatud keskikka jõudnud lugupeetud mees keset tänavat pikali vajus. Maast püsti härrasmees enam ei tõusnud. Temast mööduv rahvas jäi üksteise järel mehe kõrval pidama ja uudistama, mis tollel juhtunud on. Üks julgem daam astunud rahvasummast välja ja raputanud meest, kuid too ei olevat teist nägugi teinud. Lamas maas kui kivi, ei ainsatki liigutust, kuid suust kostis pobinal sõna “Schneckenberg”. Mööduvad linlased jäid pidama ja samuti uudistama. Pole tänapäevalgi tavaline, et keset veebruarikuud Rüütli uulitsas suurema kogunemise eest leiaks, rääkimata veel möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpust. Uudishimu pani peatuma suisa nii palju linnakodanikke, et viimastele esireast avanev pilt silmi ei ulatunud.