PIKK INTERVJUU ⟩ Eesti esisuusataja ei välista sportlaskarjääri lõppu

Alvar Johannes Alev. Foto: Tairo Lutter

Pekingis parima Eesti suusatajana stabiilselt neljandasse kümnesse sõitnud murdmaamehel Alvar Johannes Alevil jäi olümpiamängudega seljataha pikk peatükk oma sportlaskarjääris. 28aastane pärnumaalane analüüsis Hiinas toimunut ja mõtiskles: kuidas minna edasi?

Nädala viimasel päeval olid Eesti sportlastest olümpiale jäänud vaid Alev, Marten Liiv ja Kelly Sildaru. Tori vallast Jõesuu külast pärit suusataja pidanuks esmaspäeval juba kodumaale jõudma, kuid ei mahtunud lennule. Niisiis tuli veel paar päeva kaugel maal veeta ja lõputseremoonial Linnupesa staadionil Eesti eest sammuda. Alev ei unustanud treenimistki ja võttis tühjadel olümpiaradadel viimast.

Kas sealsetest rasketest radadest juba kopp ees pole?

Tegelikult tahaks suusatamist nautida, laugematel radadel. Siin on ainult üles ja alla, sirget ei saagi sõita. Ainult üks ronimine-laskumine-ronimine... Homme lähen jooksma, sest suusad on juba pakitud.

See on kindlasti kõige raskem rada, kus ma olen võistelnud. Ja pane need tingimused – aeglane lumi, külm ja tuul – veel juurde. See kombinatsioon oli väga raske, aga minule meeldis.

Paljudele sportlastele valmistas raskusi just see kõrgus: rajad laiusid 1700 meetri peal. Ent teie saite ju ennegi nii kõrgel treenida?

Jaa. Kui olin kaks aastat USAs, siis 1700 olnuks üks kõige madalamal toimunud võistlusi. Mida kõrgemal, seda paremini mulle sobib. Kõik võidud, mis seal saavutasin, tulid 2700 või 3000 meetrit merepinnast. Ses mõttes oli Peking mu põhieesmärk, kõrgused sobisid ja rohkem selliseid võimalusi ei tule.

Jõulumäega ei anna sealseid radu võrrelda?

(Naerab). Ei anna, isegi mitte Otepääga.