Andero Tõniste ⟩ Minu manifest Eestile

Andero Tõniste. Foto: Urmas Luik

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilase Andero Tõniste kõne Pärnus Iseseisvuse väljakul Eesti Vabariigi 104. aastapäevale pühendatud pidupäevakontserdil. 

Austatud kuulajad, mina, Andero Tõniste, annan käesolevaga teada, et ei jäta Eestit iialgi. Elan Ivo Linna kuulsaks lauldud sõnade järgi: “Eestlane olen ja eestlaseks jään.” Olen sündinud Eesti Vabariigis aastal 2005, vahetult pärast jaanuaritormi. Aastal, mil Tallinna Toomkirikus pühitseti ametisse peapiiskop Andres Põder, Sillamäel asutati narkorehabilitatsioonikeskus ning kirjutati alla Eesti-Vene piirilepingule.

Mina aga sündisin piirist lääne pool ja nagu ennist mainisin, kavatsen ka siia jääda. Mind ei kutsu Prantsusmaa veinid ega ilusad vaated, Itaalia kultuur ega odav kinnisvara ning ammugi olen välistanud Soome. Isamaa on minu usk ja Kreutzwaldi “Kalevipoeg” minu piibel, kuid see ei tee ometi minust kalevipoega. Kui tahate ehitada, tulge ehitage Eestis! Me laulame ka teid vabaks: “Nüüd laulge kaasa, see viis üle metsade kuulda, pidu käib Eestimaal, meie poeg on tulnud koju.” Aitäh, Hellad Velled, olete tõepoolest meie rahvuslik aare. Kahju muidugi, et ka see lugu soomlastelt laenatud on.

Kui juba ühe korra on Eestimaa vabaks võideldud ja siis veel korra, miks siis mitte oma töö tulemust nautida? Pärast oma põllu harimist ei minda naabri põllu kallale, vaid koju, et juba homsel päeval sõrmed ikka koduaia mullas mustaks teha. Mina vähemalt teeksin nii, olen uhke patrioot. Meil on Eestis ju kõik olemas: lilled, heinamaa, päikesepaiste ja Eesti Laul, kus suurim rõhk on muidugi eesti keelel ning rahvuslikkusel. Kui Tanel Padar 2001. aastal kõiki kaasa laulma kutsus, oli Balti kett veel hägusalt meeles. Oleksid võinud eesti keeles laulda muidugi. Aga no mis sa teed, juba Albert Einstein ütles, et elu on nagu jalgratas: selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda.

Ilus ja hirmus on see eestlane, ta elab kirikuta, kuid usub sellegipoolest. Aga hea on, et usub, ja veel parem, et paljud usuvad. Kui meis ei oleks seda isu ega ettevõtlikkust, ei oleks ka Eestit, ja ilma Eestita ei oleks midagi. Kutsun kõiki üles oma kodumaad armastama ja kel see juba meelest läinud, siis tuletagem meelde! Lootus sureb viimasena ning Toomas Hendrik Ilvest tsiteerides: “Meie homne on meie endi teha.”