Arvamus ⟩ Kui kaua veel kannatame Putini pärast?

Sirje Niitra. Foto: Erakogu

Venemaa sõda Ukrainas ehmatas küllap paljudel eestlastel lahti vanad haavad. Pea igas peres on olnud küüditatuid ja vangilaagritesse saadetuid. Minagi kasvasin oma esimestel eluaastatel isata. Ta viidi kauge Venemaa vangilaagrisse koguni kaks korda. Mu ema, kes oli vähese kooliharidusega lihtne maanaine, kirjutas ei tea kelle abiga kirju Vene kõrgetele ülemustele palvega süütu mees kohe vabastada. Tulutult, kuni Stalini surm olukorra päästis.

Mäletan, kui ema osutas meie Treimanis otse mere ääres asunud kodus käega suure tee poole ja ütles: “Vaata, isa tuleb!” Aga mäest alla tulija oli mulle võõras mees. Tegelikult oli isa tubli ja väga töökas inimene, kes ehitas peagi üksinda ja ainult oma väikese palga toel meile Raekülla hubase maja. Mäletan veel, et isa oskas väga hästi teha ühepajatoitu ja koorekomme, seda oli ta õppinud vangilaagris köögitoimkonnas.

Milles mu isa õieti süüdistati? Esimest korda selles, et ta metsavendadele, kes olid oma küla mehed, puskarit andis, ja teisel korral, et ta pidi teadma, kes kohaliku partorgi tappis.