Suurärimees Urmas Sõõrumaa ütles ajalehes Pealinn: ”Eestis on olnud kaks iseseisvuse perioodi. Esimesel perioodil (1920–1940) suutis Eesti ennast nii tööstuslikult kui põllumajanduslikult viia 20 aastaga Euroopa tippu, nii et Soome jäi meist maha.” (Vt “Savisaare teoste rahastaja: “Edgari raamatud on mälestusmärk meie ajale!””, Pealinn 30.01.)
See väide on igas mõttes võhiklik, et mitte öelda kehkenpükslik, kui kasutada The Economistist Edward Lucase väljendit meie mõne majandusliidri kohta, kes püüavad partnerriikidele pähe istuda.
Näiteks väikelaste suremus (üks olulisemaid arenguindikaatoreid) oli enne 1940. aastat Soomes märksa madalam kui Eestis, sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ametlik arvestus on soomlastel aastati olemas 1900. aastast ja pärast viimatist kriisi isegi kuude kaupa. Meil on see usaldusväärsel kujul alates 1994. aastast. Enne seda valitses meil makroökonoomikas toimunu suhtes suur määramatus ja igaühe suva Eesti positsioneerimisel.
Eurostati järgi oli 2010. aastal reaalselt SKT inimese kohta Eestis 8300 ja Soomes 31 000 eurot. Ilmselt olid soomlased meist ees 1920. aastalgi, Gustav Suitsu arvates juba 1905. aastast alates.
Savisaar aja märgiks
Miljoniline riik tuulises kohas ei ole kunagi majanduslikult võrreldav Kesk-Euroopa riikidega, sest peale suurte välispoliitiliste riskide, suure vaese rahva ja ebastabiilse poliitikaga irredentistliku naabri kõrval on etnilis-lingvistiliselt lõhestatud elanikkond. Samuti puudub meil nii mastaabiefekt (Saksamaa majandus on üle 100 korra võimsam) kui tingimisjõud (piirilepingu puhul, isegi presidendi ametiraha kättesaamisel Kremlist). Niikaua kui meil pole Brüsseli lõppematuid toetusi ja need riigist välja ei leki ”rikka“ ida avarustesse.
Sõõrumaa ütles: “Savisaare raamatud pole niivõrd poliitilised, nad on hoopis oma aja märgid. Kui sa annad raamatu välja, siis talletad selle perioodi. Savisaare igas raamatus on tükk ajalugu ja kuna ma kirjutajat hästi tunnen, siis oskan selle väärtust hinnata. Mida rohkem selliseid raamatuid kaante vahele saab, seda parem.”
Täiesti asjatundmatu väide, sest kui poliitikust autori ajalooline raamat pole antud välja tõsiteadusliku kirjastuse poolt tõsiteadlaste eelretsenseerituna, ei ole sellel mingit ajamärgilist ega ajaloolist väärtust. Mida vähem selliseid libateaduslikke ehk teadusliku loogika alusel kinnitamata raamatuid ilmub, seda parem rahvusliku teadmiste struktuuri kvaliteedile ja rahvuslikule jätkusuutlikkusele.
Poliitporno Mart Laarist
Pealinnas avaldati Edgar Savisaare ilmuvast raamatust “Tõde Eestist” lõik vahepealkirjaga “Laar hävitas Eesti keskklassi”, mis on täielik häma, et mitte öelda häbematu poliitporno Mart Laari kohta.
Savisaar kirjutab: “Ilmselt tundis Swedpangale riiklikku puutumatust lubanud Laar ennast väga enesekindlalt just ajaloolise kogemuse tõttu. Ta suutis omal ajal hävitada Eesti põllumajanduse. Ju see asjaolu süstis temasse veendumust, et ta suudab samamoodi hävitada Eesti keskklassi. Ta suutis luua vaesunud maaelanikkonna, ju arvas suutvat luua ka eluaegsete pangavõlglaste klassi. Mida muud sai silmas pidada Laari Swedpanga nõukokku soovitanud Swedpanga soovituskomitee esimees Allan Karlsson Laari Baltimaade tingimustes erakordset äritegemise kogemust kiites. Poliitikavälises tegevuses on Mart Laar ju ikkagi ajaloolane.”
Taevane arm! Laar hävitas Eesti põllumajanduse! Kas mitte Laar ei hävitanud kogu Baltikumi põllumajandust? Kas mitte peaminister Savisaar ei murdnud enne seda võilao väravat kangiga lahti ega seadustanud vastavad reformid põllumajanduse üleminekuks järgnenud Laari valitsusele? Kas ainult hargmaine Swedpank on siin üksi kõlvatult laenu andnud?
Savisaar teatab, et Laar aitas raha maksuvabalt riigist välja viia, kirjutades: “Mart Laari halli kardinali roll ja käitumismustri sarnasus tema varasema tegevusega avaldub ka maksupoliitika teemadel. Eesti maksupoliitikas Laari veetav parempoolne orientatsioon on võimaldanud pankadel kasumeid kenasti riigist välja viia ilma Eestis makse tasumata. Eesti maksusüsteem on kaotanud palju, maksud on saanud Rootsi ja teised välisriigid. Täpselt sama käitumisnorm, mis kitsa rikaste kildkonna ja suure hulga vaeste tekitamisel ühetaolise tulumaksu abil.”
Appi! Laar pole enam ammu peaminister ja selle ajaga saanuks koalitsiooni tulnud Savisaar kõlvatu nullkasumimaksu tühistada. Aga seda Savisaar ei märgi, et teha suitsukatet valitsuse käpardlikkusele ja oma taas koalitsiooni pääsemise lootusele.
Muide, nullkasumimaksu isaks on ennast nimetanud Igor Gräzin ja seda üdini ebaeetilist seadust ei kasuta ainult hargmaised pangad rahaga nii avalikult kui varjatult manööverdades, vaid eriti usinasti just meie omad tycoon’id ja kinnisvaraparseldajad.
Kurb, et mullu kanditi ainuüksi muude investeeringute nime varjus maksustamata väljamaale üle kolme miljardi euro ehk ligemale poole eelarve mahus ehk palju rohkem, kui pangad oleksid suutelised. Sellest vaatab Savisaar osavalt mööda, sest nende väljakantijate hulgas on tema raamatutegi sponsoreid.
Poliitautorid eelretsenseerimisele
Tsiteerin veel Savisaart: “Seega oli ka kiire üleminek eurole üheks asjaks, mida Laari abil loodeti ja millega devalveerimisriski taheti maha võtta. Parempoolne valitsus rapsis, mis ta suutis, ja Eesti rahvas saigi euro. Pankade ja Laari jaoks pole midagi lahti, et euro tõi hinnatõusu, hulga globaalseid majandusriske ja kohustuse kinni maksta Lõuna-Euroopa riikide priiskavat elamist. Pankadel üks mure vähem ja eluaegseid laenuorje kergem hallata.”
Tõsiteaduslikult optimaalne eurole ülemineku aeg jaanuar 2007 keerati kihva kõrge administratiivse inflatsiooniga alates 2005. aastast ja sellega saavutati rekordilise sügavusega majandussurutis, mis halvas jätkusuutlikkuse.
Hõive langes siiani taastamatult eeskätt mitme mõttetu kärpe tõttu, mis tingisid tööjõu anomaalse väljarännu. Mõttetud kärped olid “euro saamise nimel” ja peale euro tulekut alustati uuesti ülemäärast inflatsiooni tõstmist, et mugavalt eelarvet täita. Nendest faktidest vaatab Savisaar samuti mööda.
Jälle Ivan Orava kaliibris seik ja magus suutäis tabloididele: pealinna meer, ekspeaminister, opositsioonipartei juht, sponsitud poliitautor.
Lausa tindi-bazuka’ga põmmutab ta destruktiivselt oma riigi kaitseministri, mitmekordse ekspeaministri, koalitsioonipartei auesimehe, arvukate lähiajalooliste monograafiate autori ja rahvusvahelise Friedmani preemia laureaadi pihta, kahjustades nii Eesti riigi usaldusväärsust kui oma heausklike sponsorite positsiooni.
Mida selle ingliskeelse üllitise ilmumise puhul peaks meie kiitev sõber Lucas The Economistis kommenteerima oma ELi lemmikmusterliikmesriigi kohta, mis “Tõde Eestist” alusel näib olevat piiratud ratsionaalsusega võimuritega riik? Või mida peaksid meiega tegema pangandusekaitsjad reitinguagentuurid? Siiani on nad isegi kõvasti silmad kinni pigistanud meie kõrge inflatsiooni ja väga madala maksevõime ees.
Moraal. Ilmselt on vaja seadust, mis kehtestab rahvusliku teadusliku tsensuuri (eelretsenseerimise) poliitautorite ajaloolistele publikatsioonidele, et kahjustada ei saaks meie avaliku rahvusliku teadmisteruumi kvaliteet ja koos sellega nii Eesti usaldusväärsus kui jätkusuutlikkus.