Loodusvaatlus ⟩ Ere päikesevalgus ja musträhni kevadekuulutus

Musträhn. Foto: Karl Adami

Möödunud nädala tormituulte järel leidub isegi põldudel, mille lähedal suuri puid ei kasva, arvukalt oksi, mille tuul sinna kandnud on. Iiliti 30 meetrit sekundis puhunud tuul murdis ohtralt puid, millest mõni tabas elektri­traate. Mulle ei meenu veebruarist niisugust maru. Peale selle langes taevast lörtsi, mis puutüved valgeks maalis. Kuigi päevased soojad ja lörts söövad isukalt lund, püsib vähemalt sisemaal vaip paksuna.

Mullu võis vabariigi aastapäeva järel silmata nii suuremaid kiivita­jate salku kui kuulda häält tegevaid sookurgi ja põldlõokesi. Tänavu kuulsin esimest põldlõokest sisemaal küünlakuu viimasel päeval. Rannikul on kevadekuulutajaid mõistagi enam, sest sisemaal on paljudes paikades lumekaardi järgi üle 20 sentimeetri tihedat jääkoorikuga valget vaipa. Märtsi esimese päeva seisuga oli Jõhvis üle 40 ja Tuulemäel suisa üle 50 sentimeetri lund. Ilmselgelt pole põllud ega muud lagedad alad neis paigus niipea lumeta ja nii suured ­tiivulised kui sookured peaksid palju vaeva nägema, et midagigi noka ette jääks.

Põldlõokesed saaksid vahest hakkama, kuid pesitsemisega nad paksul lumevaibal ei alustaks. Mõne päeva eest jäi metsas silma üks rahutu ilmega musträhn. Kui valgeselg-kirjurähn trummeldas juba mitme nädala eest, siis musträhn on just nüüd väga tegusaks muutunud. Ta külastas üht mändi teise järel, võttis koha sisse mõnel püstisel, surnud haavapuulgi. Mõnda kuivanud oksa silmates proovis ta kohe järele, kuidas trummeldamine sel kõlaks. Minu kohalolekut ei pannud ta kuidagi tähele ega hoolinud teda ümbritsenud pasknääridestki.