Tarmo Miilits: Ukrainas toimuv on Afganistaniga võrreldes sada korda jõhkram

Kantsler Miilitsa sõnul läheb praegu väga suur aur kriisimehhanismi ja süsteemi töös hoidmisele -  ette on vaja mõelda sammud nii päevadeks kui nädalateks. Foto: Konstantin Sednev

Jaanuari lõpus asus siseministeeriumi kantslerina tööle Pärnumaa juurtega Tarmo Miilits, keda peetakse raudsete närvidega meheks. Miilits vastutas 2007. aasta aprillirahutuste ajal politseitöö koordineerimise eest nii politseimajas kui tänavail, juhtis üle kolme aasta Euroopa Liidu missiooni Afganistanis, oli ligemale viis aastat ametis kaitsepolitseis. Tagatipuks on ta politsei ja piirivalveameti (PPA) peadirektori Elmar Vaheri kõrval teine Eesti tegevpolitseinik, kes jõudnud politseikindralinspektori teenistusastmeni. 

Tarmo Miilits, teil on seljataga kahtlemata muljetavaldav karjäär. Kui ma meie vestlust planeerisin, elasime veel rahu ajal ja soovisin, et meie intervjuu oleks märksa pehmema loomuga. Paraku vajutab Ukrainas toimuv meie jutuajamisele oma pitseri, aga siiski tahaksin teid lehelugejale rohkem tutvustada. Teie lapsepõlv möödus Pärnumaa metsade vahel Kilingi-Nõmmes, kus toona veel oli oma leiva- ja limonaaditehas, trükikoda ja linavabrik, metsamajand ja sovhoos. Mis teil sellest eluetapist meeles on?

Sporditegevus oli meil üsna aktiivne võrreldes praeguse ajaga. Spordilahingud käisid ju hoovides, tänavatel ja üle linna. Igasugu võistlusi korraldati – see on eriliselt meeles. Meil oli veel spordiklass koolis. Mina käisin Tihemetsas maadlemas. Mingeid järke seal sai tehtud, aga toonaste üliandekate sportlaste vastu ma ei saanud, nagu Saardes sel ajal olid.

Kasvasite kolmelapselises peres, kõigi laste teed on olnud üsna erinevad. Miks teie just politseikutse valisite?

See on hea näide, kui erinevad on inimesed, et samas peres on lastel eri huvid. Kaheksakümnendate lõpus, keskkooli lõpetamisel olid segased ajad: sinimustvalge oli juba väljas, ent kooli lõpupeo järgsel hommikul saatsime veel mitu poissi Nõukogude sõjaväkke.

Tallinnas Nõmme miilitsakoolis avati esimesed eestikeelsed rühmad ja ma kandideerisin. See tundus toonasel segasel ajal mõistlikum kui kuskile Venemaale minna. Sinna olid kõvad katsed. Sisse said inimesed tutvuste kaudu või need, kes olid väga hea peaga või kõvad sportlased. Mulle sobisid need kaks viimast varianti, tutvusi mul ei olnud.

Pärast miilitsakooli lõpetamist läksin 20aastase nolgina tööle Paikuse politseikooli õpetajaks. Mu esimene töötõend oli venekeelne ja punaste kaantega, kus seisis tõlgituna “Miilitsaleitnant Tarmo Miilits, töötab Paikuse politseikooli õpetajana.”