60+ klubi naistes jagub küllaga elulusti

Riste Noor. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu PM

Sõbrapäeval 11 aastat tagasi tuli läbi veebruarikülma Virtsu seltsimajja kuraditosin naist. Tulnuks rohkemgi, kuid osa takistas käre pakane, osa kimbutasid haigused. Kokkusaanud rääkisid üks­teisele toredaid lugusid iseenda elust, meenutasid noorusaega ja pidasid niisama mokalaata. Aga asutati ka eakate klubi ja üles täheldati protokoll number üks.

Klubitöö koordinaatoriks sai Riste Noor.

Meie ees laual kõrgub paberivirn, sekka värvilisi fotosid. “Siin on kirja pandud osa meie tegemisi, püüan neil näppu peal hoida,” ütleb Riste noorusliku häälega. Uskumatu, et suvel jõuab ta oma eluteel 79. verstapostini. “Nojah, mis siin ikka imestada, meil ­klubis kõik nii enam-vähem üheealised,” kostab ta mu üllatunud reaktsiooni peale. Ja jätkab: “Mõtte asuda klubi etteotsa andsid mulle oma lapsed Ain ja Anu. 2006. aastal jäin leseks. Mul oli väga hooliv ja hea abikaasa ­Kalle. 46 aastat abielu. Pärast tema lahkumist oli tühi, üksinduse tunne. Eks teistel, kes kaaslase kõrvalt kaotanud, ole ju samamoodi. Elamine mul ka nagu kaugel Puhtu alal, üksinda seal metsaserval. Lapsed käisid peale: “Ema, ­hakka millegagi tegelema. Oled ju tegutseja naine. Ära jää üksinda, mine inimeste hulka! Tunne neist rõõmu!””