Karm reaalsus liidab meid

Kati Saagim Foto: Mailiis Ollino

Viimased kümme päeva on olnud rasked. Esmane paanika on asendunud kurbuse, hirmu ja vihaga. Iga uitmõte toob ühel hetkel ­tagasi reaalsusse – Euroopas on puhkenud sõda. Ebavajalik sõjategevus, kus hukkuvad tuhanded inimesed ja hävivad linnad, inimeste kodud.

Sõjaga kaasnev kartus ja mõte, et meie võime olla järgmised, on pehmelt öeldes hirmutavad. ­Samal ajal on see hirm pannud mind mõtlema, mis on elus päriselt oluline, ja olema tänulik.

Vaatan hoopis teise pilguga meie sinimustvalget õues lehvimas. Meie hümn kõlab ilusamini kui kunagi varem. Meid ümbritsev looduski tundub imetabane, ehkki ilmselt sõjavälisel ajal ma kiruksin ja vannuksin, et millal kord see lumi ära sulab. Täna ma sellest ei hooli. Tunnen rõõmu, et saan rahulikult tänaval jalutada, hingata värsket õhku ja ­nautida päikesepaistet näol. Olen tänulik, et sõja ees tekkinud hirm on kõigest emotsioon ja ma ei pea päriselt kuulirahe alt põgenema ja muretsema, kas mu lähedased on kaitstud.