Silvia Paluoja ⟩ Kerksuskeskus polnudki naermise koht

Silvia Paluoja. Foto: Mailiis Ollino

Klõpsasin ekraanile Saksa telekanali, mille hommikune erisaade käsitles sõda Ukrainas, ja kangestusin, nähes valvekaamera salvestist tankilaskudega põlema süüdatud Euroopa suurimast, Zaporižžja tuumajaamast. Peagi lisati Kremli peremehe, kunagise KGB polkovniku kinnitus, et Ukrainas minnakse denatsifitseerimisega lõpuni. Vastukaaluks kaadrid varemeteks rünnatud linnadest, nutvatest lastest metroosügavusse varjununa, taustal uhkelt lehvimas nende kodumaa rahvuslipp, millel sinine tähendab taevast ja jõgesid ning kollane viljavälju.

Seda kahetriibulist, Lvivi vapi värvides kangast tunneb maailm eksimatult. Nii nagu eestlaste südames elas punavõimu ajal sinimustvalge, püsis sinikollane ukrainlaste südames ja taastati riigilipuna 30 aastat tagasi.

Aga see, mida uudised meile sooja tuppa ja kaetud laua taha paiskavad, pole arvutimäng, vaid reaalajas koduukse all toimuv julm ja hävitav sõda. Selle vastu on tõusnud vabatahtlike armeegi, kes korraldab humanitaarabi, kogub annetusi beebitoidust madratsiteni. Aga päevakajalistesse sündmustesse klammerdudes oleme mälus tagaplaanile surunud kaheksa aasta taguse kevade, mil Vene Föderatsiooni relvajõud tungisid iseseisva Ukraina riigi territooriumile, annekteerisid Krimmi poolsaare ning kuulutasid seejärel idaosas välja Donetski ja Luhanski rahvavabariigi.