Loodusvaatlus ⟩ Sulelised maiustavad vahtramahlaga

Siidisaba. Foto: Karl Adami

Iga lumele potsatanud puukooretükk, kuuseokas või rabe oks sulatab päikesesoojuse toel südikalt enda ümber lund. Kuna lumi endiselt kannab, saab kerge ­vaevaga üle välja. Mulle jäid ette kaseoksad, mis olid end läbi mitmekümnesentimeetrise lumekihi sulatanud. Mõne tihedama kuusiku all on lumi aga kadunud ja metsas liikuvate elusolendite jälgi trehvan seetõttu aina vähem. Samblavaibale või jääkaanele neid ei jää.

Linnulaulu, silmi kissitama ajava päikesesära ja esimeste ­õitsevate metsataimede kõrval tekitavad minus kevadetunnet vahtra- ja kasemahl. Esimesena mainitut on võimalik varem koguda ja see on magusama mekiga. Vähegi päikesepoolsematel külgedel niriseb seda jaheda ilma kiuste praegu omajagu.