P, 3.07.2022

Taskuhääling ⟩ Mida teevad naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased?

Pärnu Postimees
Mida teevad naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaitseliitlane Tarvi Markson ja naiskodukaitsja Anneli Pesti jagasid taskuhäälingu saates “Sõnu ei söö” oma mõtteid vabatahtlikust riigikaitsest.
Kaitseliitlane Tarvi Markson ja naiskodukaitsja Anneli Pesti jagasid taskuhäälingu saates “Sõnu ei söö” oma mõtteid vabatahtlikust riigikaitsest. Foto: Grete-Liisa Sihver

Ukraina sõjakoleduste taustal on huvi kodumaa kaitsmise vastu Eestis kasvanud. Senisest suuremat huvi tuntakse Kaitseliidu ja Naiskodukaitse vastu, mis on osa vabatahtlikust riigikaitsest.

Pärnu Postimehe taskuhäälingu “Sõnu ei söö” stuudios käisid külas naiskodukaitsja Anneli Pesti ja kaitseliitlane Tarvi Markson, kes tutvustasid veidi lähemalt, mida ühes või teises organisatsioonis osalemine tähendab. Saatekülalisi usutles Pärnu Postimehe ajakirjanik Kristo Niglas.

Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esinaine Anneli Pesti töötab Pärnu haiglas raamatupidajana. Naiskodukaitse juurde sattus ta aga siis, kui lapsed olid juba suuremad ja tekkis veidi enam vaba aega. Tuttavad olid juba liikmed ja kutsusid ta kaasa.

“Alguses ma naersin, et olen väga konservatiivne ja korralik, üldiselt ei armasta metsas käia. Nüüd on kõik vastupidi,” muheles Pesti.

Terveksi loomakliiniku juhataja ja omanik Tarvi Markson on Kaitseliiduga seotud olnud vähemal või suuremal määral selle taasloomisest alates 30 aastat. Tema liitus Kaitseliiduga Tartus ülikoolis käies, kui Eesti Üliõpilaste Selts otsustas, et nüüd tuleb astuda Kaitseliitu.

Pärast õpinguid Pärnusse tulles oli Marksonil Kaitseliidust mõni aasta pausi, kuni vanad tuttavad teda malevasse kutsusid. Aja jooksul on tal olnud Kaitseliidus eri ametikohti, alguses lihtne sõdur, hiljem rühmaülem ja malevkonna pealik. “Pole enam esimeses nooruses, metsas enam ühe hüppega üle laia kraavi ei hüppa, siis olen staabis leidnud endale jõukohast tegevust,” rääkis Markson.

Nii Naiskodukaitses kui Kaitseliidus on võimalik valida endale meelepäraseid valdkondi, millega tegelda. Pesti selgitas, et Naiskodukaitses saab endale valida näiteks side- ja staabi, esmaabi, toitlustuse, noortejuhtimise või evakuatsiooni valdkonna.

Marksoni sõnutsi võib Kaitseliidu tegevuse jagada kaheks: sõjaliseks ja mittesõjaliseks ehk seltsieluks. Sõjalises pooles osalemine ei tähenda, et peab, püss käes, mööda metsi ja põlde ringi jooksma, vaid on võimalik toetada tagalatki. Viimast saab teha ka juhul, kui kas vanus või näiteks tõekspidamised ei luba otse lahingus sõdur olla. Ülesandeid ja tegevusi jagub omajagu. Markson tõi välja, et erinevalt kaitseväest on Kaitseliidul orkester ja kaplanid alles.

Eesti riik on väike ja väga palju varuks eri ametikohtadel inimesi pole, sestap tekib suurem vajadus oskuslike inimeste järele kriisiolukordades. “Riigil pole nipsust võtta inimesi, kes on võimelised organiseeritult, mõtestatult, kiirelt tegutsema ilma suurema väljaõppeta. Kaitseliit ja Naiskodukaitse on selles suhtes ideaalsed,” lausus Markson. Hea näide lähiminevikust on kaks aastat tagasi alanud koroonakriis, kus siis naiskodukaitsjad võtsid eestvedada toiduvarude kogumise kriisiks ja käisid hooldekodudes abiks, Kaitseliit läks appi piirile.

Naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased puutuvad kokku üsna tihedalt. Pesti selgitas, et on neid naisi, kes teevad kaasa mõlema organisatsiooni töös. Panustada saab nii Naiskodukaitsesse kui Kaitseliitu vastavalt sellele, kuidas aega on, kuna tegu on vabatahtlike organisatsioonidega. Siiski on kohustuslik vabatahtlikku tegevusse panustada vähemalt 48 tundi aastas ehk piltlikult öeldes ühe nädalavahetuse.

Nii Markson kui ka Pesti tõid välja, et Kaitseliit ja Naiskodukaitse on head enesearendamise kohad, kus õppida uusi oskusi ja panna end proovile. Oskused tulevad kasuks igapäevaelus ja keerulisemateski olukordades, et enda ja pere eest hoolitseda.

Märksõnad
Tagasi üles