Pangem emakeelepäeval trikoloorid uhkelt lehvima!

Emakeelepäeval, 14. märtsil on lipupäev. Foto: Kristjan Teedema

Märts algas vastlapäevaga, mis kuukalendri järgi liigub aastati kord siia, kord sinna, aga tingimata teisipäeva peale. Rahvuspüha kombestik vajus ärevate uudiste varju, mis seovad mõtted ja tegevuse kodunt linnulennult 1000 kilomeetri kaugusel toimuvaga. Aga laste rõõmuks ja kohalike algatusel peeti vastlapäeva mõneski paigas, sest liulaskmise lund jagus, kuklimeistreid ja hernesupikeetjaid samuti.

Sellised rõõmsad sõnumid kinnitavad, et elu rahutaeva all läheb edasi, kuigi alateadvuses tiksub järjest enam vastuseta küsimusi. Hinnad tõusevad, ­koroonakriis pole läbi. Varem nagu rindeteadetena edastatud positiivsete testide, ravilolijate ja COVIDile hinge andnute arvu asemel kuuleme otsesaadetes päris rindeteateid Ukrainas ­toimuvast. Lahingutest, milles hukkuvad kellegi pojad, vennad, isad ja mis paiskab varemeteks põlvkondadega rajatu.

Kalender viib aega edasi. Rahvusvaheline naistepäev, 8. märts, oli Eestis riigipüha viimati 1990. aastal ja on seda paljudes riikides, sealhulgas sõtta kistud Ukrainas. Meie parlament lükkas riigipühaks taaskuulutamise ettepaneku tagasi, kuid muutunud on ka selle päeva suunitlus, tähelepanu keskmesse kerkinud naiste roll ühiskonnas, palgavahe, perevägivald. Ja ikkagi, meeste kingitud lilled käivad naistepäevaga ­kokku ning toovad sära saaja silmisse.