Kas surnuaed pargis?

Vanasse parki väidetavalt maetutel oli vaid tinglikult pistmist ajaloosündmustega. Foto: Urmas Luik

Pärast viimatist kirjutist 1. detsembri mässu ja selle mälestusmärgi teemal (”Ainult ”sutki” võimul püsida – siis on abi kohal”, PP 1.02.2012) jagas üks lugejaist kahe hollandlase muljet, mis neile läinud suvel Pärnu Vana pargi hauakivist oli jäänud.

Nimelt ei suutnud kaks Hollandist tulnud meest uskuda, et Eesti Vabariik on säilitanud avalikus ruumis tähise, mis on püstitatud mälestuseks-tunnustuseks neile, kes on selle riigi vastu võidelnud.

1991. aastal oleks Vana pargi mälestuskivi vabalt võinud jagada punapuuslike sammaste saatust, kuid ilmselt jäi tähele panemata. Kes nüüd julgeks seda puudutada, saaks joonelt vandaali nime külge.

Nappis surnuid

Usu oopiumiks rahvale kuulutanud ja kirikud purustanud enamlased kartsid pühitsetud surnuaiamulda nagu vanakurat välku. Millega muidu selgitada nende kihku matta oma surnuid aia äärde või sisse (Kreml) ehk avalikesse parkidesse (Vana park) ja südalinna (Tõnismägi).

Bibliofiil Olaf Esna on PPs Vana pargi mälestusmärgist kirjutanud 30. oktoobril 2003 artiklis ”Vana pargi esimene mälestusmärk” ja 20. juunil 2006 pealkirja all ”1924. aasta 1. detsembri võimuhaaramiskatse Pärnus”.

Praeguse monumendi eelkäija püstitati parki 1. detsembril 1940. Tollest ajast on säilinud ”Valge terrori ohvrite ümbermatmise” laululeht ”Leinamarsi”, ”Internatsionaali” ja ”Julgesti, vennad, nüüd tööle!” sõnadega. Toona maeti parki 12 punasega drapeeritud kirstu.

Lehelugeja Sindist teadis telefonitsi rääkida, et oli 11aastane tüdrukutirts, kui tema ema käis ”terroriohvreid” välja kaevamas. Õige koha näidanud kätte keegi kohalik punategelane Miina Lääts. Kaevati põhjalikult, kuid leiti vaid kahe hobuse lõualuu. Avatud sargad olid seisnud kaevamispaiga kõrval ja igal õhtul tulid sõjaväelased neid valvama. Kuna midagi ei leitud, pole võimatu, et kirstud täideti pinnasega, sest midagi tuli ju matta.

Lääts olevat aga veel 1978. aastal Vana-Pärnu poes võisabas häälekalt rääkinud, kuidas 1940. aastal nõudis tööd ja leiba. Siinkirjutajale rahvusarhiivis näppu puutunud Pärnu olulisemate punategelaste nimekirjades sellist nime pole, võimalik, et tegemist oli tähtsusetu kaasajooksikuga.

Nekropoli rajamine

Nõukogude Nekropoli rajamise kirjeldust võib lugeda Rahva Hääle siinse korrespondendi Jaak Juha sulest 24. novembri 1945 Töörahva Häälest, kus ta kirjeldab 22. novembril aset leidnud ümbermatmist.

Artiklist ”Fašistide poolt mõrvatud maeti ühishauda” saame teada, et sangarite laipu toodi Vanasse parki kokku mitmelt poolt. Näiteks Beti aida hoovilt (Nikolai Karotamm ja üks tundmatu), Tahkurannast Viljandi ja Riia maantee ristilt (Sindi noorte organisaator sekretär Tausson ja miilitsavolinik Kukk) ning Võiste kiriku juurest, kus ”inimesi mõrvati kiriku seina ääreski”.

Kihnu saarelt olevat ära toodud üheksa laipa, nende seas Sindi vabriku töölise Teodor Saare oma. Ehk teavad sellest episoodist midagi enamat kihnlased ise, kuidas need töörahva paradiisi eest võitlejad apoliitilisele saarele sattusid ja oma lõpu leidsid?

Pargi põlispuude alla maetud ka 28 Tallinnast Punase Krulli tehasest pärit hävituspataljonlast, kes langesid Audru vallas viimseni võitluses ülekaaluka vaenlasega.

Reiu metsas mõrvatud 270 inimese, samuti Tammistes ja Waldhofi platsil tapetute laibad õnnestus okupantidel lehe väitel põletada. Kuigi Waldhofi platsil kaevati viiest kohast, ei leitud midagi, ”Reiu metsast leiti siiski mõningaid jäänuseid, mis paaris kirstus siia ühishauda sängitati”.

Isegi nõukogude ajalehe põhjal on kogu ühishaua lugu, samuti sinna oletatavalt maetute taust äärmiselt segane. 1905. ja 1917. aasta äramärkimine pole üldse millegagi põhjendatud, sest asja eest oma elu jätnud kangelasi siin polnud. Kas arheoloogilised kaevamised võiksid mingit selgust tuua? Tõenäoliselt, aga kes maksaks? Igal juhul vajaks Pärnu Vana pargi kivi kui mälestusmärk nõukogulaste silmakirjalikkusele põhjalikumat selgitustahvlit.