Pärnumaa naiste põllekogumik jagab sajandivanust moenõu

“Kui sa valid vanematüübilise seeliku, siis ei saa suvalist põlle sealt naaberkihelkonnast võtta,” jagas Ülli Kont (paremal) raamatu esitlusel rahvarõivakandmise nippe. Foto: Mailiis Ollino

Tänapäeval tundub see vaat et inimõiguste rikkumisena, kui keegi tuleks sulle ette heitma, et miks sul põlle ees ei ole. Põlle kantakse heal juhul kodus pliidi ees kotlette praadides ja kindlasti mitte ööklubisse või teatrisse minnes. Sa vaataksid ütlejale hämmeldult otsa ja mõtleksid, on tal seal kõrvade vahel ikka kõik korras. Üle saja aasta tagasi see nii aga veel polnud.

Praegu pole paljude jaoks oluline enam abielluminegi ning sõrmes sõrmuse kandmistki võib mõni pidada ülearu ebamugavaks ja tüütuks. Enne 19. sajandi lõppu oli aga põll koos peakattega peaaegu kogu Eestis kindel abielunaise tunnus. Ilma põlleta ei tohtinud minna külla ega põllule. Kui suvel palavaga seelikut ei kantud, sidus abielunaine põlle särgi peale.

Pärnumaa kihelkondades on läbi aegade kantud väga erinevaid põllesid. Varasemad põlled olid omakootud linasest ja ostetud villasest kangast, vaipseelikuga kanti rohelisest villasest kangast valmistatud ja kardpitsiga kaunistatud põlle. Selline põll on Eesti Rahva Muuseumis (ERM) säilinud Kihnust, kus nüüd kantakse – jah, rõõmu ja uhkusega kantakse – hoopis teistsuguseid põllesid.