Kodumaa jätnud põgenike mõtteis on nende võitlevad mehed, pojad, vennad

Sõjapõgeniku kurvad lood toovad tihti pisara silma. Foto: Urmas Luik

Väike poiss kallistab pandakaru. Selle peaaegu poole väikemehe pikkuse mänguasja kinkisid talle Ikla piiripunktis riiki sisenejaid kontrollivad politseinikud. Valge- mustakirju mänguloom annab lapsele turvatunnet pärast seda, kui tema enda kodu, sõbrad, harjunud elukeskkond kodumaal Ukrainas kisti üleöö suurde sõtta, mille puhkemisest saab sel nädalal kuu aega.

Emad lastega, noorukid oma lemmikloomaga, vanavanemad paari kompsuga. Kõigil mõttes võitlevad mehed, pojad, vennad. Unistused ja kodu, mille nad pidid maha jätma, et pääseda pommide põhjustatud kaosest. Oma kätega üles ehitatud elu meist ööpäevase autosõidu kaugusel. Pisarad tükivad silma, kui olen välja puhanud üle 2500 kilomeetri pikkusest “reisist”, millega kalendritalve eelviimasel päeval tõime Eestisse poolsada sõjapõgenikku MTÜ Pagulasabi egiidi all firma Presto bussiga ja kus olin reisi koordinaator nii nagu paljud naiskodukaitsjad vabatahtlikena. Bussifirmale oli see neljas sõit Ukraina-Poola piirile, roolis abivalmid Margus ja Raigo.