Karmoška meenutab Surju mehele Kalju Sarapule Siberi jõuluvana

Nelja-aastasena Siberisse küüditatud Kalju Sarapu kallis varandus Surju kodus on karmoška, mille talle kinkis sealne jõuluvana, kes miskipärast kandis jalas isa sokke. Foto: Urmas Luik

Surjus kuldab märtsipäike tuba, mille aknalaual rohetab perenaise Eha Sarapu taimeaed: tärganud tomati-, kurgi- ja paprikaistikud. Peremees Kalju Sarapu võtab põrandalt sülle karmoška ehk vene lõõtspilli ja hakkab sellest lugu välja võluma, mõtted 73 aasta taguses varahommikus Ristikülas Ulli talus, kui küüditajad andsid vaid paarkümmend minutit aega, et saata töökas ja paljulapseline pere külmale maale. Kalju oli siis neljane, vend Enn kahene, õde Maimo aastane. Venemaal kaotasid ametnikud nende priinimest ühe u-tähe, nii naastigi Sarapuude asemel Sarapudena.

Raamatus “Ristiküla – killuke Eestimaad” (2016) meenutab Kalju Sarapu lapse mällu sööbinud 25. märtsil 1949 koduõue sõitnud suurt autot ja mitut võõrast keelt kõnelevat püssidega “puhvaikat”, kes karjusid “bõstro-bõstro!”. Ka poiss mõistis, et need mehed polnud sõbrad ega külalised, isa pilgus väljendus hirm ja nõutus ning ema hoidis nuttu kurgus.