Šveitsi võlusid nautiv Reena Pärnat: Suurem plaan on ikkagi Pariisi olümpia

Reena Pärnat kodulinna randa just kuigi tihti ei satu. Foto: Mailiis Ollino

Kahel olümpial mõõtu võtnud vibulaskja Reena Pärnat naudib Šveitsi elu ja sealseid treeningutingimusi, mida Eesti omadega võrreldagi ei anna.

End Lausanne’is sisse seadnud 28aastane pärnulanna ei satu just kuigi tihti kodumaale ega -linna. Seekord olid Tallinna ülikoolis kaugõppel kehakultuuri bakalaureusekraadi omandaval sportlasel kümneks päevaks Maarjamaale tuleku põhjuseks kooliasjad, mida distantsilt teha ei saanud, ja tõsiasi, et auto ülevaatuse tähtaeg hakkas lähenema. Niisiis tuli tavapärase lennureisi asemel neljarattaline sõber kaasa võtta ja 2700 kilomeetrit mööda maismaad vurada.

Kas nii pikk sõit piinarikas ei olnud?

Tulin koos treeneriga (Siret Luigega, M. P.) ja jagasime sõidu pooleks. Võtsime rahulikult ja tegime Poolas ja Leedus vahepeatuse. Poolas šoppasime mitu tundi, et sõit poleks nii üksluine ja igav. (Naerab.)

Praegu käib Ukrainas sõda. Kas sõjapõgenikkegi oli tee peal märgata?

See oli huvitav, et nägime Poola kiirteedel hästi palju Ukraina autosid, kus olid ainult mehed roolis – eeldasime, et nad viisid pere kuhugi ja lähevad ise tagasi. Samuti nägime igasugust abi, mida saadeti Ukrainasse: sildid olid peal, et lähevad just sinna: humanitaarabi, kiirabiautod. Näha oli ka Vene autosid, mille numbrimärkidel oli Venemaa lipp, aga need olid kõik kinni teibitud. Paljudele rekadele oli suurelt peale kirjutatud no war ja peace for ukraine (ei sõjale, rahu Ukrainale, M. P.). Poolas oli toetust Ukrainale väga palju näha.

Teie kogu elu on nüüd põhimõtteliselt Šveitsis?

Praegu küll, sest trennid on seal. Kool, pere ja sõbrad on muidugi siin. (Intervjuu toimus Pärnus, M. P.)

Šveitsis olen ikka rohkem, paari kuu tagant käin koolis ja perel külas. Elan Lausanne’is, Prantsuse piiri lähedal. Võib öelda, et see on spordilinn, kuhu on koondunud hästi paljud alaliidud – Rahvusvaheline Olümpiakomiteegi (ROK) asub seal. Spordivõimalusedki on väga head.

Esimest korda läksin sinna natuke alla nelja aasta eest, sest mu treener hakkas Lausanne’is maailma vibulaskmise alaliidus tööle. Algul olingi seal vaid paar kuud suvel. Vähehaaval jäin ikka käima – mõnikord vaid nädalavahetustel –, sest treenisin tol ajal peamiselt Itaalias.

Püsivalt jäin Šveitsi eelmise aasta jaanuaris: esialgu mõtlesin, et lähen kaheks nädalaks. Siis tulid Eestis nii tugevad koroonapiirangud, et ei oleks saanud siin trenni teha, aga Lausanne’is sai. Mõtlesin, et olen siis kuu veel seal. Kuust sai kaks ja mõtlesin, et jään olümpiani. Nüüd olen ikka seal... (Naerab.)