Rohkem empaatiat ja kaastunnet, palun!

Aitame kõik üheskoos siia jõudnud peredel maapaos veedetud aeg üle elada nii, et neil jääks Eesti elanikest, olgu need siis mis rahvusest tahes, ainult head mälestused. Foto: Mihkel Maripuu

Praegu oleme olukorras, kus tunneme hirmu ja ärevust puhkenud sõja tõttu iga päev ja iga tund. Sest nii jube kui see ka pole, toimub kõik siinsamas, meile väga ohtlikult lähedal. Teiseks on meil suure ida­naabriga varasemaid halbu kogemusi.

Kuulame ja loeme uudiseid lootuses, et ­Ukraina armee, aga tegelikult kogu see vapper rahvas oma uskumatult tubli juhi juhtimisel vastu peab. Sest usume, et kurjuse ja valega pole lihtsalt võimalik tänapäeva maailmas ainsatki sõda võita.

Parim, mida meie siin ja praegu teha saame, on elada kaasa võitlejatele ja tunda kaasa sõja eest ära põgenenud peredele. Abistame siia jõudnud põgenikke nii palju, kui suudame. Ärgem unustagem, et anda tekke-patju ja kanda eri arvetele raha on vähim, mis teha saame. Need vaprad naised ja lapsed, kes sõja eest põgenedes siia on jõudnud, vajavad tegelikult palju-palju enam.