Jaan Järve omariikluse hälli juures

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaan Järve (1894-1945)

FOTO: Arhiiv.

Jaan Järve oli 23. veebruaril 1918 Pärnu Endla teatri ees meeleavalduse korraldaja, kelle allkiri on iseseisva demokraatliku Eesti Vabariigi väljakuulutamise aktil.

Jaan Järve oli sündinud (25. septembril vkj) 7. oktoobril 1894 Tartumaal Ulila vallas Nasja külas Reino talus, kuigi tema suguvõsa pärineb Pärnumaalt Halliste kihelkonnast Veelikse mõisast.

Koolitee viis noormehe kõigepealt Rahu külakooli, sealt Puhja kihelkonnakooli, siis Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumisse ja 1914. aastal lõpetas Järve Tartu Aleksandri kroonugümnaasiumi. Õpingud jätkusid Tartu ülikooli usuteaduskonnas, samal ajal astus ta Eesti Üliõpilaste seltsi (EÜS) liikmeks.

Juba gümnaasiumipäevil alustas Järve kaastööd Noorsoolehele, ülikooliaastatel ilmus tema kaastöid mitmes väljaandes, kaasa arvatud Postimehes.

Pärnusse lehetoimetajaks

1917. aasta sügisel, kui poliitiline vastasseis Venemaal hakkas Eesti autonoomiale üha tugevamat survet avaldama, sai Järve Vaba Eesti rühma liikmena ettepaneku minna Pärnu Postimehe toimetajaks. Ühtlasi võttis ta enda peale eesti keele tunnid Pärnu gümnaasiumides, mis võimaldas tal lähedasi kontakte õppiva noorsooga.

Järve on meenutanud, et Pärnu jättis esimesest silmapilgust meeldiva mulje nii väliselt kui inimeste poolest, kellega tuli koos töötada.

Aegamööda jõudis Venemaa riigipöörde mõju Pärnussegi. Linna saabus Vene emissar M. Keres, kes hoolega hakkas kommunistlikku propagandat tegema. Edukamalt õnnestus see sõjaväeosades. ”Rahu ja leiva” ootuses läks osa Eesti pataljonist enamlaste leeri. Pärnus haaras võimu tööliste ja soldatite nõukogu.

Siiski olnud linnakodanike hulgas vastuseis kommunismile õige tugev. Järve pidaski oma toimetusel ilmuva Pärnu Postimehe tähtsaimaks ülesandeks korraldada rahvusliku ja Eesti iseseisvuse mõtte pooldajate koondamist. Rahvuslikult meelestatud ajaleht kujunes suureks ”süüdlaseks” ja korduvate ähvarduste peale leht lõpuks suleti. Ilmuma hakati uue nime all – Uus Pärnu Postimees, ent seegi suleti varsti.

21. veebruaril 1918, kui ”venelased läksid ja sakslased tulid”, olid Pärnu kunagised omavalitsustegelased valmis tegutsema. Järve kui Pärnu korrakaitse komitee juhataja korraldas kohalike enamlaste võimult kõrvaldamise ning ajaleht sai uuesti ilmuma hakata. Kõige olulisemad teated, üleskutsed jõudsid kiiresti linnarahvani.

Iseseisvuse väljakuulutamine

Järve korraldada oli nii iseseisvusmanifesti trükkimine kui miitingul Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Akt Eesti iseseisvuse kuulutamise kohta on koostatud Pärnus 23. veebruaril 1918 ja sellel on 15 allkirja. Teiste hulgas nii manifesti ette lugenud Hugo Kuusneri kui Pärnumaa kooliõpetajate liidu nimel signeerinud Järve oma.

Juhan Kanguri (Saksa okupatsiooni aegse Pärnu lehe toimetaja, K. V.) 1984. aastal ilmunud mälestustes ”Müütide kumendusest jumalate hämarusse” on kirjas: ”Ajalugu on olnud helde käesolevate ridade kirjutajale sellega, et ta laskis seda sündmust koolipoisina kaasa elada.

Oli südatalviselt külma päeva õhtu, kui kogunesime – pärast kulutulena üle linna levinud sellekohast teadet – Endla platsile, võib-olla pool Pärnu elanikest ja kõik koolilapsed. Eesti Vabariigi loomise manifesti ettelugejaiks Endla teatrimaja peasissekäigu kohal asuvalt rõdult olid kohalik advokaat Hugo Kuusner, Pärnu Postimehe toimetaja, Pärnu poeglaste gümnaasiumi eesti keele õpetaja Jaan Järve ja üliõpilane Oskar Kask.

See oli ühe rahva iseseisvuse sünnimoment. Niisugusele momendile on ajaloo kestel palju oode lauldud ja lauldakse tänapäevalgi … variserlikult.”

1919. aasta 24. veebruari Pärnu Postimehest võib lugeda, kuidas 6. märtsi keskööl 1918 piirasid Saksa sõjaväelased üliõpilase Jaan Järve elukorteri ümber. Mõni sõdur jäi uulitsa poole külge, teised ronisid üle plangu hoovi. Nõuti ukse rutulist avamist, vastasel korral lasta ähvardades. Järve viidi vangi ja sealt läks osa seltskonda Kuusnerit kinni võtma. Kuusner oli vangla järel haiglas ja oktoobri keskpaigani koduses arestis.

Järve olevat kohalike sakslaste pealekaebuse järgi Inglise agent, pidavat ühendust inglastega, sepitsenud salanõu sakslaste vastu ja kutsunud rahvast üles võitlema viimse veretilgani Eesti iseseisvuse eest.

Tänu EÜSi kaasvõitlejate sekkumisele ja pöördumisele Saksa komandantuuri poole Pärnus vabastati Järve 24. aprillil Pärnu vanglast.

1919. aasta 25. veebruari Pärnu Postimees kirjutas Eesti Vabariigi esimese aastapäeva pidulikust tähistamisest Pärnus: ”Loeti ette iseseisvusmanifest, mängiti hümni. Selle peale luges koosoleku juhataja ette endise Pärnu tegelase, kes aasta eest Pärnus Eesti iseseisvuse väljakuulutamist juhatas ja selle eest sakste käes paar kuud vangis istus, sõjaväelase hr Jaan Järve saadetud telegrammi:

“23. veebruari hommikul iseseisvuse pidulistele.

Sõjapõlve igatsuste täidemineku esimesel aastapäeval tervitan tegevast sõjaväest vabasid pärnulasi. Seisku Pärnu ikka esimeste võitlejate ridades, et sinimustvalge lipp võiks lehvida jäädavalt Eesti vabaduse hoone võimsatel võlvidel. Jaan Järve”.”

Järve teenis vabatahtlikuna II polgu ratsakomandos, mis koosnes vaid üliõpilastest, kuni Asutava Kogu valimisteni.

Toompeale, Laiusele, Saksamaale

Jaan Järve valiti Eesti Asutavasse Kogusse, mis tegutses aprillist 1919 detsembrini 1920, ja võttis vastu Eesti põhiseaduse.

1920. aasta 2. veebruaril viibis Järve Tartus Eesti-Vene rahulepingu allakirjutamise juures ning avaldas Põhjanaelas pikema kirjutise ”Jaan Poska ja Tartu rahu”. 1920–1921 oli Järve Postimehe vastutav ja tegevtoimetaja. I riigikogus (1921–1923) oli ta 1. jaanuarist 1921 kuni 4. märtsini 1921 teine abiesimees ja astus 14. märtsil tagasi. 1921. aastal kutsuti Tallinna Teataja peatoimetajaks, kuid lahkus sealt õppima Berliini ülikooli.

Järve lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna 1923 teoloogiakandidaadina. Jõulust 1923 oli Laiuse koguduse õpetaja. Poliitikasse jäi ta siiski edasi. 1929–1932 osales IV riigikogu töös ja 18. veebruarist 17. augustini 1937 Rahvuskogus, olles selle esimese koja koosseisus põhiseaduse eelnõuosa esimese alamkomisjoni esimees ja põhiseaduse 37-liikmelise üldkomisjoni liige.

Riigivolikogu valimistel 14.-15. juulil 1940 kandideeris 47. ringkonnast, kuid Järve oli üks 69st, kelle volitused uus võim tühistas.

Järve oli 1941. aasta juuniküüditatavate nimekirjas, kuid sai sellest õigel ajal teada ja läks metsa. Järvel õnnestus Eestist lahkuda viimaste hulgas 21. septembril 1944. Ta hukkus 14. veebruaril 1945 Stuttgardi lähedal Freudenstadti linnas liitlaste lennuväe pommirünnakus.

Järve üks juhtmõtteid oli: ole külm või ole soe, aga ära ole leige.

Esta Järve ja Tiina Suija suguvõsa uurimisloo ”Jaan Järve. Eesti iseolemise ja Vabadussõja lätetel” põhjal kokku pannud Kalev Vilgats.

Tagasi üles