„Vastel valge poisikene talusse sisse ta tallutab, võtke vastu vastelda, laske sisse vastlasandid“ – sellise vastlalauluga kutsuti kõiki Pärnu Liblika tänava lasteaia lapsi õue vanu vastlamänge- ja kombeid läbi tegema.
Mudilased ajasid vastlapäeval jonni „kada“ sisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme juba kahel aastal rahvakalendri tähtpäevi – jõulukombeid, taliharjapäeva, karjalaskepäeva – lasteaia õuealal tähistanud. Õues on suuremad võimalused rahvapärandiga seotud tegevusi läbi viia ja suhelda teiste laste ning täiskasvanutega. Pealegi tugevdavad värske õhk ja liikumine tervist ning annavad hea enesetunde.
Lasteaia katusealusest oli tehtud vastlatare. Laual olid ehtsad seajalad, mida katsuda ja nuusutada sai. Seajalad tekitasid lastes elevust, sest tänapäeval ostetakse neid koju harva.
Millega vanasti lapsed mäest alla sõitsid? Kilekottidega, arvasid lapsed. Uudis oli see, et hoopis kuuseoksa või tagurpidi keeratud pingiga. Miks pingiga oli ohtlikum sõita? Arvati, et pink võib katki minna.
Rühmas, kus poisse rohkem, tuli kohe "hobused" välja lasta – teadagi, et vana uskumuse kohaselt pidavat vastlapäeval õue toodud hobused rutem õppust võtma.
„Kada“ keerasime vanadest linaribadest, et kõik halb ikka ära saata. Lapsed panid kõik oma jonnid ja pahad sõnad „kada“ sisse. Keppide ja roigastega lükkasime „kada“ ettevaatlikult lasteaiast eemale värava poole, et ta tee peal lahti ei läheks ja halb tagasi ei tuleks.
Mida lapsed vanasti peale vurrikeerutamise veel mängisid? Üks põnev mäng oli "sigade lauta ajamine", mida mängiti selleks, et sead koos püsiksid ja karjalastel oleks karjas kergem. Meiegi lapsed said „sigu“ ehk puukettaid keppidega togides „lauta“ ajada.
Liblika tänava lasteaia õpetajad on läbinud Eesti rahvapärimuse kooli koolitusi, mis on olnud toeks ja innustavaks jõuks rahvapärandiga seotud kommete ja mängude korraldamisel.