Olgem enda suhtes ausad

Toomas Hendrik Ilves. Foto: PP

Meie üheskoos oleme Eesti. Nagu 24. veebruaril alati on aeg nii tunda uhkust kui arutleda oma riigi üle igas Eesti kodus ja samuti siin saalis. See on aeg küsida, kuidas läheb meie riigil, ühiskonnal, igal inimesel.

Meie küsimustest õhkub sageli kahtlust nii enda valikute kui riigi suhtes. Ses rahulolematuse talves vaevab meid kasvav ebakindlus: mis meist saab? Sest sadamad, kuhu oleme pürginud, on osutunud samuti tormidele valla olevaks.

Ma olen mures, et oleme läinud liiale oma riigi ja enda valikute mahategemisega. Nõudlikkus riigi, võimulolijate ja iseenda suhtes on absoluutselt kohane. See on lausa vältimatu ja siin ei tohi grammigi järele anda. Ent see nõudlikkus peaks olema õiglane ja mõistuslik.

Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema? Siin pole tegemist valdade piiride muutmise ega eelarve mahtudega, vaid sellega, kuidas me organiseerime oma riiki ja kas me arvestame oma kodanikega.

Enamgi: kui haldusreformi ei soovita teha süsteemselt ega juhitult, siis elu paratamatus viib selle läbi ikkagi ja juhitamatult, kusjuures silmas ei peeta kodaniku, vaid kõikvõimalikke ametkondlikke huve.

Hiljuti sain kirja ühe maakonna ettevõtjalt, kellele teatati, et seitsme kilomeetri kaugusel kõrgepingeliinist maksaks elektrivõrguga liitumine firmale ligi pool miljonit eurot. Seda küsib kodumaiselt ettevõtjalt oma riigile kuuluv aktsiaselts Eesti Energia.

Ja siin on arutluse koht. Mis on riigi strateegiline huvi, kas kohalik ettevõtlus või Eesti Energia dividendid? Kas tõesti kuulutame Eesti valmisolevaks praeguse jaevõrgu raames?

See kõik viib küsimuseni: milleks meile oma riik? Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe. Ehk oleks veel odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada. Poleks vaja saatkondi, kaitseväge, oma politseid ega päästeteenistust, emakeelset ülikooli ...

Kolhoos on odavam kui oma talu. Hoolimatus on palju odavam kui peremeheks olemine. Eestikeelsed kooliõpikud on kallimad kui mõne suure keele õpikud. Üle Eesti ulatuv korras teedevõrk pole ehk majanduslikult ratsionaalne. Meie oma riik ongi kallis, kallim kui sulandumine suuremasse, aga seda me oleme kogu aeg teadnud. Nagu oleme teadnud, et oma riigita jäämise hind on kordades ja tuhandetes eludes rängem.

Eesti vajab tõsist ja laia arutelu, milleks me oma riiki vajame, ja kas kõike, mis seotud omariiklusega, saab mõõta vaid majandusliku ratsionaalsusega. Väiksem on kallim. Aga usun südamest: kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.

Oleme vist kõik ülemaailmse majanduskriisi viienda aasta künnisel pisut rabedaks muutunud. Lastetoas õpitu kipub ununema või tundub hoopis, et viisakusest pole enam kasu, sest ilma saab ka, pealegi lihtsamalt. Ning kitsikuses tundub sageli, et keegi saab teise arvelt paremini ja rohkem, kui peaks. Palka, tööd, Euroopa Liidu raha, ehituslubasid ja palju muud. Riigi kohustus oleks kõike kõigile anda.

Valjul häälel nõutakse suurt lisaraha toimetulekutoetuse, töötutoetuse, õpetajate, politseinike, päästjate palkade tõstmiseks, kultuuriobjektide ehituseks. Seda kõike kindlasti õigustatult.

Me teame, et liikluses on surma või viga saanud väga palju inimesi ning et kiiruskaamerad paaril maanteel ei asenda likvideeritud liikluspolitseid. Teame, et õpetajaid eriti ei lisandu, kui nende palgad ei tõuse. Me teame, et maal elavate inimeste arv kahaneb ja kusagil pannakse jälle kool kinni. Ja ikkagi peame ainsaks väljapääsuks vaid seda, et riik annaks rohkem raha.

Tõesti, on palju probleeme, mille lahendamiseks tahaksin minagi näha, et riik kulutaks rohkem maksuraha. Kui koduses majapidamises proovime esmalt lahendada asju, mis meid enim häirivad, siis ometi anname endale aru oma võimalustest. Kas me aga mõistame, et riigi võimalused on meie enda raha? Ei enamat.

Juba praegu kulub riigieelarvest kolmandik sotsiaalkaitsele, 12 protsenti haridusele, 13 protsenti tervishoiule. Kui siis küsida, kust võtta lisaraha, näidatakse tihti riigikaitsele. Aga kas te teate, et riigikaitsele kulub alla viie protsendi meie eelarvest? Võrreldes keskmise Euroopa riigiga, ei kuluta Eesti ühele või teisele valdkonnale ülemäära palju või liiga vähe.

Kust siis raha juurde võtta? Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.

Kas aga on õigus neil, kelle arvates saab riik rahapuudusest üle vaid kelleltki laenates või makse tõstes? Lõuna-Euroopa poole vaadates näeme, kuidas sotsiaalkulutuste katmine laenurahaga ja võlgade maksmise edasilükkamine järgnevatele põlvkondadele lõpeb krahhiga.

Maksukoorem on valik. Valija valik. Nüüd aga tuleks küsida endalt, oma vanematelt, oma naabrilt, kas ollakse valmis ise kõrgemaid makse maksma, koos kõige sellega, mida selline otsus kätkeb. Mina ei saa ette kirjutada, milline on õigem valik. Veel kord: see on valija valik. Seni ütlen, et ärgem süüdistagem riiki, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove olemasolevate vahenditega.

Iseseisvus ongi ise seismine. Demokraatia ongi enda valitsemine. Ja nähkem, kuidas elu Eestis pakub meile valikuid. Valikuid, mis on meie enda teha. Selleks, et jõuda ühisele arusaamale, tuleb pidada nõu, arutleda ja diskuteerida eri osapooltega laua taga ja respekteerides kõiki seisukohti, selle asemel et neid tõrjuda ja minema marssida.

Meenutagem, kümmekond aastat tagasi ei mänginud kodanikuühiskond erilist rolli meie seadusandluse ja üldse elu kujundamisel. Nagu aga nüüd järjest enam näeme, riskib seadusandlik või täitevvõim vabakonna eiramisel omaenda autoriteediga. Kui oleme aastaid rääkinud kaasamisest, siis praegu tahabki vabakond olla kaasatud ning võtta osa vastutusest. Minu meelest on see vaid hea märk ühiskonnale, isegi kui kellelegi tundub ebamugav, et inimesed hoolivad, kuidas meie seadusi tehakse ja kuidas need meid lõpuks mõjutavad.

Me teame, kui sobimatu ja riivav on sageli avalik sõnakasutus, kuidas meie poliitiline sõnaruum on tigedusest ja kurjusest risustunud. Mulle tundub, et ühiskond on hakanud üle võtma anonüümsete kommentaariumide õelust ja lahmimist.

Sõbrad, prooviks nüüd asjast rääkida sõimamata, solvamata, ironiseerimata, kirumata. Asjalikult. See kehtib kõigi puhul. See käib nii poliitikute, ametnike, parlamendiliikmete, põhiseaduslike institutsioonide esindajate kui meedias ilmunud tekstide kohta. Lahendame probleeme, ärme tekita neid juurde solvangute ja solvumiste, sõimu ja sõimamisega.

Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast. Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad? Mõni aeg tagasi võis lugeda ajakirjast Akadeemia, et me pigem usume üleloomulikesse jõududesse. Aga nende moraalikoodeks on senini mõistatus.

Kahetsusväärselt laialt on levima hakanud arusaam, et seni, kuni mingi tegu pole kohtus, suisa riigikohtus karistuse saanud, on see lubatud. Et ebaeetilisele käitumisele ei tohiks anda hinnangut. Pidage meeles, süütuse presumptsioon tähendab seda, et enne kohtuotsust ei mõista me inimest süüdi, aga meil on õigus ja kohustus taunida ebaeetilist käitumist.

Kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks. See on pahelise legalistliku eetika kõrgeim aste: juriidilisi nippe kasutades suudab keegi kedagi petta ja see pole taunitav.

Varastatud kirjavahetus võõras kabinetis, parlamendiliikme kahtlane äri, katse seadusevastaselt rahastada erakonda – on see kõik lubatud, kui kohtuotsust ei ole? Ja kas sa ütled oma lapsele, et kõik on elus lubatud, kui kohtust puhtalt välja tuled?

Olgem enda suhtes ausad. Masust räsituna ärme ometi unusta noid algväärtusi, millele toetub töötav ja edukas demokraatia. Kodanikud tajuvad mööndusi nende väärtuste suhtes teravalt ja valusalt, nii see peabki olema. Pidagem empaatiast, viisakusest, teiste seisukohtade austamisest lugu ka siis, kui me pole nende arvamustega nõus.

Me vajame iga inimest, kes Eestis elab. Keegi meist ei ole üleliigne ja keegi ei tohi end üleliigsena tunda. Meid on liiga vähe, et olla kaaskondsete vastu ükskõiksed. Liiga vähe, et olla õelad.

Keegi ei pea kannatama, et ta elab Tallinnast, Tartust või Pärnust kaugemal. Aga tema võimalused peavad olema niisama head nagu kõikjal Eestis.

Keegi ei pea siin häbenema, et tema kodune keel ei ole eesti keel. Mina tean, mida tähendab elada teise rahvuse esindajana põlisrahvuse keskel, ning olen olnud uhke oma vanemate ja iseenda juurte üle, austades seda maad, kus elan. Eesti on riigina tubli olnud. Aga ainult sellest ei piisa. Eestil läheb vaid siis tõeliselt hästi, kui kõigil meie inimestel läheb hästi.

Armas sõber, sa võid täna tulevikku vaadata jätkuvalt teadmisega, et just meie saame elu Eestis paremaks teha. Me pole ära tarbinud oma homset. Me pole hüvede tagaajamisega jõudnud ummikusse, kust on pea võimatu väljuda. Meie ees on rohkem valikuid kui kunagi varem. Me ise oleme need võimalused loonud, rajanud ja avanud.

Ilse Metsamaa vastas minu küsimusele, miks on Eestis hea elada, järgmiselt: “Meil on väike riik, kus igaüks loeb ja on oluline. Me ei ole siin anonüümsed, meie kõigi panus on märgatav. Ma olen siin tähtis, hoidmaks seda kõike.”

See on meie kodu. Elagu Eesti!


President Toomas Hendrik Ilvese kõne Eesti Vabariigi 94. aastapäeval Tartu Vanemuises 24. veebruaril 2012. Avaldatud lühendatult, täispikkuses kõne leiab presidendi kodulehelt president.ee.