/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
/nginx/o/2022/04/26/14509623t1h66c2.png)
- Stsenaarium sündis ainult ja täielikult sellele kohale mõeldes.
- Pagan – ja oligi kõik võimalik?
- Näitlejatele võimaluse andmine on filmiedust tähtsam.
Tõepoolest, mis oleks, kui Agatha Christie järgmise mõrvaloo saladused kooruksid lahti Ammende villas, selle uhke ja suure kamina ees fuajees, kust hargnevad puuvõra kombel maja peale igas ilmakaares ja suunas laiali nii paljud salapärased uksed, siserõdud, trepid?
Volbriööl Haapsalu HÕFFil eelesilinastuv õudussugemetega krimilugu “Kuues saladus” sündis Mart Sanderil just nimelt Agatha Christiele ja Ammende villale mõeldes.
Alles mõni nädal tagasi käisid siin filmivõtted: öösiti, päikeseloojangust päikesetõusuni, nii et režissöörgi päevade kaupa õues ei käinud ja päevavalgust rohkem ei näinud kui vaid kardinate vahelt, sest sündmustik leiab samuti aset öösel. Ja põhiline kogemus, mille Sander filmide tegemisel on saanud, on see, et kõik võtab tohutult aega. Kui tekkiski napp vaba moment, siis kulusid need mõned tunnid tal magamiseks. Seekord siis päevaajal.
Üksikasjalik kirjeldus, mis täpselt Ammende villas üles võeti, jääb küll selles loos siin edasi andmata, sest mis Christie stiilis linateos see muidu oleks. Teada on, et filmis on fuajees suur ümmargune laud ja siin toimub selgeltnägija-meediumi öine vastuvõtt. Spiritistlik seanss, kus kohtub 12 inimest, näiliselt võõrad, aga kas nad tõesti ongi võõrad või ühendavad neid mingisugused saladused?
:format(webp)/nginx/o/2022/04/26/14509627t1h4dc6.png)
“Kui filmi nimi on “Kuues saladus”, ega siis väga palju või ette ära rääkida, sest muidu mõni neist saladustest reedab liiga palju,” lausub Sander. “Tuleb meelde, et mõni režissöör on ikka väga kiivas olnud oma saladuste avaldamisega. Alfred Hitchcock tegi ju sellise reegli oma “Psycho” (1960) eel: kuulutati ametlikult välja, et selle filmi puhul mitte ühtegi inimest peale algust saali enam ei lubata, olgu see või Inglise kuninganna,” laskub ta filmiajalukku ja kaevab sealt välja tuntuks saanud tsitaadi.
Tollal oli kino ju selline, et inimesed käisid kogu aeg sisse-välja. Ostsid pileti, filmid jooksid järjest ja võisid vaadata nii palju filme, kui tahtsid. Hitchcock oli esimene, kes kehtestas reegli, et ei saa, sest kui sa tuled valel hetkel, siis see hoolikalt ehitatud kulminatsioon sinu jaoks enam ei toimi, seda peab nägema esimesest kaadrist peale. “Ja meil on samamoodi,” märgib Sander. “Kui sa esimese kaadri magad maha, siis magad hästi palju maha ega vii enam otsi kokku.”
/nginx/o/2022/04/26/14509625t1h0ecb.jpg)
Niidiotsi või pettemanöövreidki olla linaloos niivõrd rohkelt, et üllatavaid momente jagus näitlejatele veel viimasel võttepäeval. Nagu sellistes lugudes ikka mängivad tegelased topeltmängu või lausa triplettmängu, ja sellega kaasneb küsimus, kuidas seda välja mängida ja vaataja jaoks lahendada.
“Kas hakkad algusest peale mängima, just nagu sa mängiksid siiralt. Või sa mängid algusest peale, et sa just nagu petad. Neid küsimusi on olnud hästi palju,” tõdes Sander, kes on ühtaegu nii stsenarist, režissöör kui monteerija. “Ideaalis ma kujutan ette, et see peaks olema selline film, et kui sa korra vaatad selle ära, siis hakkad kohe vaatama teist korda, et näha, kas see oli ikka loogiline ... Olen ise niimoodi (teiste autorite filmidega, toim) teinud ja mulle meeldiks, kui minu filmi puhul teeks keegi sama ja ütleks, et pagan – ja oligi kõik võimalik.”
Eluaeg Agatha Christie lugusid vaadanud-lugenud, on Sander tõelise fännina kokku kogunud kõik talle teadaolevad ekraniseeringud, mis on Agatha Christiest saadaval, ja ühel hetkel said need lihtsalt otsa. Ja siis ongi ainuke võimalus hakata ise oma uut Agatha Christiet tootma.
“See oligi mu eesmärk teha uus Agatha Christie,” muheles ta. “Seda nime filmis ei ole, aga kõik saavad tegelikult aru, et see on selline kummardus Agatha Christiele, ja kõik need tema nõksud on toodud sinna sisse. Mulle väga meeldis, kui üks ameerika filmikriitik, kes stsenaariumi luges, ütles, et see on nagu Agatha Christie steroididel. See oli minu jaoks kõige parem kompliment, et ta on agatha-christiem kui Agatha Christie ise ... üle võlli viimane Agatha Christie purse.”
/nginx/o/2022/04/26/14509626t1h8ea2.png)
Ammende villagi sai valitud just sellepärast, et see on nii agatha-christielik.
Suured gobeläänid seintele on Sanderi enda toodud, aga kõik muu on kohalik. “Klaver, mis mul on stsenaariumis, karutopis ja ilvesetopis – mis on nii lahedad ja olid siin enne remonti jahisaalis – ja ma küsisin, et “kus nad nüüd on teil?”,” kirjeldas vestluspartner. Selgus, et need seisid laos. Rohkelt sai tehtud ka suitsust õhku, nii et kopsud said seda täis, aga mis teha, see teeb filmi ilusaks.
“Oo jaa, see on täiesti uskumatu, ma kirjutasin selle ainult ja täielikult sellele kohale mõeldes,” avaldab Sander. “Ma olen siin käinud ja kõike – pulmi, kontserte, näitusi, vabariigi aastapäeva vastuvõtte – teinud nii palju aastaid ja eluaeg mõelnud, et siin tahaks midagi filmida. Kui see film hakkas peas sündima, siis ta sündis täiesti lahutamatult Ammendes, iga tegelase tulek kust uksest või trepist, mul ei olnud mingit teist varianti,” jätkab ta.
/nginx/o/2022/04/26/14509628t1hc2e2.jpg)
“Kui vahepeal oli oht, et me Ammendesse ei saa, et siin pole külastajatevabu päevi, ja teised kõik ütlesid, et leia mingi teine koht, mis tähtsust sel on, siis ... ma tõesti tuulasin kõik Eesti mõisaportaalid läbi ja ei ole sellist kohta. Olen tohutult õnnelik, et see praegu läks nii, et me saime kõik need asjad tehtud.”
“Kuuendasse saladusse” kutsuti näitlejaid neljast riigist ja võtted toimusid jupikaupa, vahel vaid mõni päev korraga, nii kuidas võimalik oli.
“Olime siin selgi päeval, kui Ukrainas sõda hakkas. Selle filmi tegevus toimub ka sõja alguses, 1939 sügisel. See oli kuidagi väga huvitav paralleel ja andis kõigile mõtlemisainet, kuidas tegelikult tunne on, kui sõda on just äsja alanud. See on nii huvitav, kuidas kunst ja elu vahel puutuvad kokku,” mõtiskleb filmitegija. Suurim hirm oli see, et enne viimast võtet midagi ei juhtuks. Kui kuskil Inglismaal ilmuks uudis, et Vene väed kogunevad Eesti piirile, siis näitlejad ei julgeks tulla. Selline hirm oli reaalsus. Sa ei tea isegi üht päeva ette, kõik see on nii lähedal.
/nginx/o/2022/04/26/14509624t1h7f8c.png)
Ben Walton-Jones, kes mängis nimiosa ka Sanderi filmis “Kennedy intsident”, leidis tänu sellele filmile endale agendi Hollywoodis ja kutsuti sel kevadel juba George Clooneyga filmi tegema. Ameeriklane Greg de Fleur on viimased paarkümmend aastat elanud ja töötanud teatrinäitlejana Prantsusmaal ning Sander leidis ta ühe agentuuri kaudu.
“Vaatasin: issand, kui kena mees ja nii hästi mängib, ja sa hakkad mõtlema, miks inimene ei ole filmis löönud läbi, aga näitlejaid, kes ootavad läbimurret, on maailmas nii palju. Ma nii loodan, et see film nüüd annab talle selleks võimaluse,” avaldab Sander, et näitlejatele võimaluse andmine on talle filmiedust tähtsam. Kinolevisse jõuab tema uus õudusfantaasia ja musta komöödia sugemetega krimitriller sügisel.
/nginx/o/2022/04/26/14509629t1h773c.jpg)
“Me ei tee siin Oscari-väärilist kunsti, aga ma loodan vähemalt, et poolteist tundi sellist lahedat peamurdmist ja mõttetööd on kõigile Agatha Christie fännidele pakkuda,” lisab ta.