Väino Linde: Omariiklus ja iseseisvuse haprus

Väino Linde. Foto: PP

See, et Eesti on iseseisev riik, tundub meile praegu niisama loomulik, kui et ööle järgneb päev või pimedusele valgus. Aga võiks ka hoopis teisiti olla. Kui me poleks suutnud 1918. aastal Esimese maailmasõja lõpusündmusi ja muutusi Venemaal või 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemise tundemärke oma kasuks pöörata, olekski kõik teistmoodi läinud ja ajaloo poolt Eesti rahvale antud Suur Võimalus kasutamata jäänud.

Riigikogu võttis hiljuti vastu avalduse, millega tunnustas neid Eesti kodanikke, kes aitasid oma riiki luua või omariiklust de facto taastada. See oli parlamendilt igati õige ja ootuspärane samm, sest iga demokraatliku riigi kohus on meenutada neid, kes selle loomisele ja hoidmisele kaasa on aidanud. Samuti ei eelistanud riigikogu üht meie omariikluse anastajat teisele, vaid mõistis üheväärselt hukka nii hitlerliku Saksamaa kui kommunistliku NLi okupatsioonirežiimi kuriteod.

Siiski taunis Venemaa välisministeerium juba järgmisel päeval riigikogus vastu võetud iseseisvuse taastajate tunnustamise avaldust ja nimetas seda ajaloo võltsimiseks. On selles midagi üllatavat? Kahjuks mitte. Kõigest mõni kuu tagasi sattus mulle Moskvas kätte Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi ajaloodokumentide ametis alles 17. novembril 2011 koostatud ja selle suurriigi praeguste juhtide ametlikku seisukohta kajastav kokkuvõte NLi välispoliitilise tegevuse kohta Suure Isamaasõja eelõhtul.

Jahmusin, sest tundus, nagu oleksid sealsed seisukohad valdavalt Stalini-aegsest ajalooõpikust maha kirjutatud ja kõik vahepeal avatud olnud arhiividokumendid unustatud. 1940. aastal NLi poolt Baltimaade iseseisvuse hävitamisest on seal vaikitud. Enamgi: nõukogude ekspansionistlikku poliitikat on asutud lausa õigustama.

Nii märgitakse selles dokumendis, et vaatamata 1939. aastal sõlmitud Balti riikide ja NLi vastastikuse abistamise lepingutele, jätkasid Eesti, Läti ja Leedu valitsus oma nõukogudevaenulikku poliitikat. Baltimaad olevat veeretanud ette igasuguseid takistusi, et jätta lahendamata konkreetsed ülesanded, mis olid seotud Nõukogude sõjaväegarnisonide riikidesse lubamisega. Samal ajal olevat need riigid tugevdanud koostööd natsistliku Saksamaaga.

Nüüd järgneb selles dokumendis meile õõvastav kokkuvõte edasistest sündmustest. Nimelt märgitakse, et selline Baltimaade parempoolsete ringkondade poliitika ei leidnud rahva enamuse toetust. Ja 1940. aasta juulis tulidki seetõttu nii Eestis, Lätis kui Leedus võimule NLile lojaalsed jõud.

Seal pole sõnagi juttu juba kuu aega tagasi, seega juunis 1940 NLi instseneeritud Balti riikide iseseisvuse kaotusest. Küll märgitakse küüniliselt, et Eesti, Läti ja Leedu parlament seadusandlike organitena olevat juulis 1940 pöördunud NLi ülemnõukogu poole palvega võtta Baltimaad NLi koosseisu. Ja, oh imet, juba 1940. aasta augustis oligi see “palve” rahuldatud ning kokkuvõttes NLi põhja- ja läänealade julgeolek tugevnenud.

23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti kohta, mis teadaolevalt Balti riikidele hukatuslikke tagajärgi tõi ja nad stalinliku režiimi meelevalda andis, märgitakse vaid, et see aitas NLil kahe aasta jooksul oma kaitsevõimet tugevdada ning valmistuda vältimatuks konfliktiks Saksamaaga.

Mööndakse siiski, et teatud moraalset ja poliitilist kahju see kurikuulus pakt nõukogudemaale tõi. Ilmselt tähendab see kahetsust, et vastavad salajased lisaprotokollid mitme väikeriigi jaotuse kohta kahe sõjaka suurriigi vahel arhiivides säilisid. Nüüd tahaks küll küsida: kes siis ikkagi ajalugu võltsib?

I-le paneb täpi Vene välisministeeriumi pressiesindaja väljaütlemine, mille kohaselt on soov kinnistada avalikus teadvuses müüti Nõukogude okupatsioonist ja panna võrdusmärk fašistliku Saksamaa ja Euroopa pruunist katkust vabastanud NLi vahele muutunud kahjuks Eesti kinnisideeks.

Kõik see näitab, et Eesti iseseisvuses ei ole midagi enesestmõistetavat. Pole välistatud, et meie suur Peipsi-tagune naaber käsitleb seda oma salaunelmais veel praegugi kui ebameeldivat, kuid ajutist vahepala. Mis sest, et Eesti kuulub Euroopa Liitu ja NATOsse. Eri poliitiliste huvide tasakaal maailmas võib tunduda küll kindel, aga samal ajal paista vahel nii habras.