Peeter Järvelaid: Intiimselt Eesti Vabariigist ja Tartu rahust

Peeter Järvelaid Foto: PP

Oli tore tervitada Jaan Poska lasteaia vanemate rühmade lapsi Poska sünniaastapäeva eel Poska majas, et rääkida neile Eesti riigi arengust ja Jaan Poska osast selles. Lapsed, kes lähevad kas sel või järgmisel sügisel kooli, on äärmiselt vastuvõtlik publik, nendega on huvitav rääkida. Seda enam, et vaadates neid lapsi, tuleb mõelda, et aastal 2018 osalevad nad teismelistena Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamisel. Ehk hakkame siis senisest rohkem rääkima oma riigi rajajatest kui riigiisadest.

Üle võiks lugeda näiteks Elfriede Lenderi mälestused, kus ta kirjutab väga elavalt Konstantin Pätsist kui noorest ja õnnelikust isast. Seega, riigiisad tegutsesid alati teadmises, et nii nagu nad pärandavad oma töö ja vara lastele, nii pärandavad nad loodava riigi oma lastele ning lastelastele. Lapsed on meie riigi tulevik.

Praegused lapsed on üle pika aja põlvkond, kes saavad lapsepõlve elada normaalses keskkonnas, sest neil on isad-emad, vanaisad-vanaemad, isegi vanavanaisad ja vanavanaemad. Kuulnud lugusid Jaan Poska suurest perest, on see ehk mõnelegi lapsele tulevikus positiivseks eeskujuks, et julgeda olla suure pere isa või ema. On tore, et Tallinnas Kunderi tänaval asuvas ajaloolises lasteaiamajas joonistavad lapsed Poska sünniaastapäevaks temast portreid.

Tartu rahu puhul on tähtsaim, et see on rahuleping, mis lõpetas sõja. Jaan Poska tütre Vera Poska-Grünthali mälestustes on imeilus koht, mis seda väga konkreetselt meenutab. Jaan Poska sai peale Tartu rahu sõlmimist väga palju tähelepanu, kuid talle endale olevat eriti hinge läinud ühe lihtsa naise sõnad, kes tulles talle Tallinnas kodutänaval vastu (sel ajal Liiva, nüüd Jaan Poska tänav), teinud ristimärgi ja öelnud läbi pisarate: ”Te päästsite me pojad!”

Just see oli rahu mõte, sest selle aja inimesed olid kindlad, et kui sõda lõpeb ja mehed ning pojad saavad jälle koju tulla, on see kõige tähtsam, kõik muu tuleb iseenesest. Meie põlvkond, kel endal pole enam vahetut sõjakogemust, on hakanud oma mõtetega ajaloo mõistmisel rändama hoopis teistel radadel ja looma arusaamatuid konstruktsioone, millel pole midagi ühist ajaloos juhtunuga.

Pole kahtlust, et Eesti riiklusele on olnud väga oluline Tartu rahulepingu 1. artikkel, mis ütleski, et ”selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõjaseisukord”.

Põhimõttelise tähtsusega on (ajaloolaste arvates tähtsaim) 2. artikkel: ”Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast – kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad – enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.”

Selgitades teadmatule, mida Tartu rahu Eestile andis, oleks päris hea seletus, et ta võimaldas esimest korda joonistada Eesti kui riigi maailma poliitilistele kaartidele ja – mis eriti oluline – riikide koolikaartidele. Koolikaart on see, millega luuakse alus ühe või teise rahva teadmistest maailma kohta. Kui meil oleks koolikaartide kollektsioon 20. sajandist, saaksime palju paremini aru, kui palju aega kulus, kuni Eesti Vabariik sai oma õigustatud koha näiteks lihtsatel ja odavatel koolikaartidel iseseisva riigina.

Õpetlik oleks koolikaartide järgi hinnata eri riikide usku meie tulevikku ja vaadata, millal Eesti Vabariigi territoorium värviti sama (punast) värvi NSV Liidu territooriumiga ja millal see joonistati jälle iseseisva riigi värvides 20. sajandi lõpus.

21. sajandi Eestis on hakanud levima lendlause, et asjadel on lugu. Käies Tartus, on ikka tekkinud mõte, miks pole see linn siiani leidnud asju, mida külalised saaksid kaasa osta Tartust kui väga olulisest rahulinnast. Jõuluehete ajalooga tegelevatel ajaloolastel tasuks välja uurida, milline oli Jaan Tõnissoni kodus Tartus 1919. aasta jõulude ajal jõulupuud ehtinud inglike, mille proua Tõnisson saatnud Jaan Poskale, et see oleks talisman, mis aitaks Eesti delegatsioonil kiiremini sõda lõpetada ja rahu sõlmida.

Sellisest rahuinglist kui õnnetoojast võiks saada üks nõutavamaid mälestusasju, mida Tartu külalised ilmselt sooviksid endale saada.