/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
- Maailmalõpumeeleolude üle valitseb värvikirevus ja elurõõm
- Nime sai kunstnik omale veidral kombel
- Pallaslaste õpetus valgusküllases Hispaanias nii hästi ei tööta
Ühel õlal poeesiaküllane fraas "Poolel teel maailma lõpu alleel" ja teisel performance "Vere valitsus", mis nägi välja umbes nii: "Hankisin Pärnu tapamajast sada liitrit verd ja kilodes niisama palju sisikond-soolikaid, mille pakkisime väikestesse kilekottidesse. Verekotid peitsime õmmeldud nukkudesse, mille etenduse ajal risti lõime ... Libastusin verest libedal kilel ja kukkusin pikali, saag otse kõhtu, kust purskus roiskunud ollust." Nõnda avas Andres Sütevaka Pärnu linnagaleriis raekojas oma 50 eluaasta täitumise ja kodulinna naasmise puhul juubelinäituse.
Kõnealuse performance’i kandis kunstnik Pärnu Fideo- ja Vilmifestivalil aprillis 1999 ette oma tollal Pärnus tegutsenud alternatiivse kunstiõppeasutuse Academia Non Grata õpilastega, olles ise õppejõud. Academia Non Grata eel omakorda tegutsenud Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi kunstiosakonna õpilasena ka ise viis aastat varem oma kunstnikuteekonda alustanud ja selle kooli järgi omale kunstnikunimegi saanud mees elas-õppis aastaid Barcelonas. Mistõttu valitseb tema juubelinäitusel "Poolel teel maailma lõpu alleel" maailmalõpumeeleolude üle elujaatus: hispaanialik värvikirevus, valgus ja elurõõm.
Kuraator Kadri Asmeri abiga püüab vatsne näitus taasmõtestada nii tema mässumeelsusest kantud varasemat loometeed kui kaardistada kunstniku viimaste aastate tegevust.
1990ndate algusest on Andres Sütevaka õppinud ja tegutsenud nii Tartus, Pärnus, Tallinnas kui Hispaanias. Kunstnik täpsustab, et Sütevaka humanitaargümnaasiumi kunstiosakond oli küll alguspunkt, kuid kauaks ta siia tookord ei jäänud, sest tahtis klassikalist maali õppida. Selleks leidis ta paremad võimalused Tartus Konrad Mägi nimelises kunstistuudios veel elus olnud pallaslaste Heldur Viirese (1927–2021) ja Kaja Kärneri (1920–1998) juures.
Asmer lisab, et Viires kuulus legendaarsesse Tartu sõpruskonda, mille vaimne isa oli Ülo Sooster (1924–1970). Viljelnud nõukogude perioodil põrandaalust ja moodsat kunsti, jätkas Viires oma õpilastega pallasliku maalikooli traditsiooni, mille aluseks postimpressionistlik värvikäsitlus. Selliselt õppis maalima ka Andres Sütevaka.
Nimetatud ateljee asub Tartus Raekoja platsi servas kolmekorruselise kivimaja katusealuses, kuhu 1918. aastal kolis elama Konrad Mägi (1878–1925), veetes seal oma elu viimased seitse aastat. Kui Mägil valmisid kuulsad Veneetsia vaated, siis Sütevaka kujutas Tartu katuseid ja tornita Jaani kirikut. See lühiajaline periood sai omamoodi lõpu hullumaja-seeria ehk tagasihoidlikus koloriidis ja riidelappidest konstrueeritud hoonetega.
"See nimi tuli sellisel veidral kombel, et mul ei olnud Tartus kusagil ööbida. Sõitsin igal hommikul Pärnust Tartusse ja ükskord jäin salaja stuudios magama draperii vahele," meenutab Andres Sütevaka. "Muidugi sai õppejõud kurjaks ja käratas mulle, et "kuule, mees Pärnust Sütevakast! Ta pani mulle selle Sütevaka hüüdnimeks. Hakkasin mõtlema, et okei, see võiks olla mu kunstnikunimi."
Konrad Mägi stuudiost sattus Andres Sütevaka 1999. aastal korraks – nüüd juba õppejõuna – tagasi Pärnusse, kus vahepeal oli loodud Academia non Grata. Kuid ütleb, et oli siis noor ja kogemusteta. Algas pöörane ja mässumeelsusest kantud periood, valmisid poliitiliselt provokatiivsed kollaažid ja argielus totaalne vastandumine väikekodanlikule eluviisile.
"Toonane kunstikriitika oli kahetine. Ühest küljest nimetati "Vere valitsust" Eesti esimeseks horror-performance’iks, teisalt kurdeti, et Lääne-Euroopa kontekstis polnud siin uut midagi," märgib Asmer. "Asetades sündmuse Eesti ja 1990ndate konteksti, on selge, et tegemist ei olnud millegi muuga kui pöörase, metsiku ja hullumeelse ettevõtmisega, mis pani lennuka punkti Andres Sütevaka 1990. aastate loomingule."
/nginx/o/2022/05/02/14523160t1hf104.jpg)
Millenniumi alguses hakkasid järjest enam domineerima suuremõõtmelised ja koloriidipõhised abstraktsed maalid, mis sobisid Sütevaka impulsiivse ja tundliku loomusega. Skulptuuriõpingute kaudu Tartu kõrgemas kunstikoolis läks ta Erasmuse programmi kaudu õppima partnerülikooli Barcelonasse. Ja jäi sinna elama seitsmeks aastaks. Hispaanias valminud maalid rabavad veel suurema väljendusjõuga ja lõunamaise valgusega on värv muutunud varasemast intensiivsemaks.
"Sütevaka looming on mitmekülgne ja intrigeeriv, peegeldades nii reaktsioone ühiskonnas toimuvale kui tema enese kõige isiklikumat ruumi ja läbielamisi. Siiski, tagasivaateliselt joonistuvad välja selged seosed ja arengujooned eri perioodide vahel, mis annavad praegu võimaluse rääkida kunstiküpsusest ja kunstnikust, kes on jätnud oma kindla jälje nii Eesti kui Hispaania nüüdiskunstipilti," tõdeb Asmer.
Pärnu linnagalerii seintelt vastu vaatava julge värvide pillerkaari taustal möönab mullu Hispaaniast perega Pärnumaale kodutallu tagasi kolinud Andres Sütevaka, et elu võõrsil soojas ja päikselises paigas on talle nähtavat mõju avaldanud.
"Kui ma hakkasin Hispaanias maalima, panin tähele, et need õpetussõnad, mis ma olin saanud Tartust oma Pallase õppejõult, Hispaania valgusküllases ruumis hästi ei tööta. Pidin harjuma selle tohutu valgusega. Läksin garaaži tööle, jättes ukse lahti, et oleks natukenegi pimedam. Väljas ei saanud üldse maalida, kõik oli niivõrd intensiivne," mäletab kunstnik.
Hispaanias paelus nii kliima kui sealne arhitektuur. "Ma olen väga vaimustunud Barcelona modernismist ja Antoni Gaudíst (katalaani arhitekt, toim). Kogu see miljöö ... peale selle on hispaanlased väga toredad ja rõõmsad inimesed. Hispaanias tundsin esimest korda elus, et ma olen nagu õnnelik. Ja loomulikult on seal tohutult rohkem võimalusi ennast presenteerida kui Eestis," avaldab Andres Sütevaka. "Nagu kõik Ida-Euroopa kunstnikud ju üritavad minna kuskile suurde maailma, üritasin minagi. Ja ma olen tõesti õnnelik, et ma sain minna."
Hispaanias õppis Sütevaka maalima keraamiliste savivaagnate peale, millest on saanud teraapiline sõltuvus. Biennaalidel-konkurssidel ja näitustel osalemise tulemusena võeti ta vastu Kataloonia keraamikute liitu.
Vabakutselise kunstnikuna ära elada pole lihtne sealkandiski, Barcelona inimesed eelistavad küll osta välismaist kunsti, aga kuulsaid autoreid. Sütevakal õnnestus oma loomingut interneti teel müüa eeskätt Eestisse ja sellest ta siis Hispaanias elas.
Eestisse tõi mehe perega tagasi nii poja sünd, mille tõttu muutus elu võõrsil keeruliseks, magistriõpingud keraamika erialal Eesti kunstiakadeemias kui ootel olukord seoses pandeemia ja sõjaga. "Kui ma tõesti Hispaaniasse mingil põhjusel tagasi ei lähe, Tartusse enam ei taha ja Tallinn ka päris ei sobi, tuleksin Pärnusse tagasi," avaldab kunstnik.
Pärnu linnagaleriis avatud väljapanek on esimene osa suuremast näitusest, mille teine osa tuleb suvel Tartus galeriis Pallas ja mille taiesed pärinevad erakogudest ja Andres Sütevaka enda kollektsioonist.