Jääskulptuurid köidavad turiste mujalgi laias ilmas

Tiiu Kirsipuu “KassJänes” (2011) ja “Rott” (2009) ning soomlase Kimmo Frosti töö Helsingis. Foto: Erakogu

Eesti ühe kogenuma jääkujuri Tiiu Kirsipuu elulookirjeldus võtab silme eest kirjuks. Rahvusvahelistel lumeskulptuuride võistlustel on ta osalenud 1988. aastast ja jääkujusid teinud vaid kümnendi vähem.

Kirsipuu viimast jäist tööd näeb pealinnas Kadriorus Luigetiigi ääres. 23. jaanuaril avati seal üle kahe meetri kõrge ja nelja meetri pikkune vesidraakoni kuju Hiina uusaasta pidustuste raames.

Talviti korraldab Kirsipuu Tallinnas koos Indrek Lehega alates 2005. aastast tule ja jää pidu, kus tema vedada on olnud jääskulptuuri õpikoda.

Samal, 2005. aastal võttis Üllar Kallau Pärnu jääsümpoosionide vedamise enda kanda ja pani sellele nimeks “Icicle” ehk “Jääpurikas”. Esimesel aastal osales Pärnu jääüritusel ka Kirsipuu.

Tule ja jää peol Tallinnas valmistatakse peale jääkujude tuleskulptuure, mida Pärnus on teinud toomapäeva paiku ühes Erki Meltsa tantsuetendusega Kallaugi.

Suur vend ja väikeveli

Mullu oli pealinna jää- ja tulepidu seoses Tallinna kultuuripealinnaks olekuga iseäranis suurejooneline. Korraldati tuleskulptuuride maailmameistrivõistlused, kus osalenud varasema jääkogemusega skulptorid kutsuti jääkujusidki tegema ja jääst lõigati välja kõik 12 sodiaagimärki.

Pealinna jääpeo mastaap on igal aastal erinenud. Neid on finantseerinud algusest peale Tallinn, mis korraldajailt on tellinud jääskulptuure elanike rõõmuks talvisesse linnaruumi.

“Oleme suutelised organiseerima väga suuri üritusi, kuid kõik sõltub ikkagi rahast, mis on sul kasutada. Kui kutsud näiteks välismaalt tegijaid, pead kindlasti nende sõidu ja elamise kinni maksma,“ selgitab Kirsipuu.

Pärnu on korraldanud samalaadseid ettevõtmisi paralleelselt väiksemas mahus ja vastavalt oma võimalustele.

Vallikäärus lume- ja jääarhitektuuri workshop’il leppisid mõlema linna festivalide korraldajad omavahel kokku, et pärast üritusi istutakse koos laua taha ja arutatakse läbi, kuidas ja millises suunas võiks areneda nii Pärnu jääfestival kui -sümpoosion. „Küsimus on paljuski eesmärgis, millist tulemust tahetakse saada, sest variante on hästi palju. Kas teeme nii, et kutsume ainult profid, kas teeme oma jõududega või nii, et on mõlemaid,“ põhjendab Kirsipuu.

Lustiks võib pühapäeval lumelinna ju ehitada ja see on päris fun, aga et tuleksid tippkujurid ja võtaksid oma uhked tööriistad kaasa, on vaja vastavaid tingimusi. “Kui me suudaksime edaspidi selliseid profitingimustele vastavaid sümpoosione korraldada ja kutsuda igal aastal kogu maailmast siia kokku neli–viis korralikku proffi, kes näitavad, mida nad oskavad, avaks see täiesti uue maailma,” leiab Kallau.

Agar jäämaa on Soome

Kui vaadata Eesti lähinaabreid, on vanimaid ja kogenumaid jääsümpoosionide korraldajaid ilmselt Soome. Üle lahe on aastaid korraldatud maakondlikke jääskulptuuride meistrivõistlusi, mille võitjad saadetakse üleriigilisele jõuproovile ja sealt omakorda viib tee rahvusvahelistele mõõduvõtmistele. Kirsipuu on osalenud rahvusvahelistel jääskulptuuride võistlustel ja õpikodades Soomes nii Vaasas, Pellos, Kemis, Lapimaal Kakslauttases, Savonlinnas, Lappeenrantas kui Helsingis.

Tuntud sümpoosionikoht on Rootsis Lulea, kuhu kavandite alusel pääsevad vaid profid. Jukkasjärvil asub Rootsi tuntuim jäähotell, kus skulptorid igal aastal jääskulptuuregi teevad. Üks meile lähemaid jääsümpoosione toimub talviti Lätis Jelgavas.

Sageli korraldatakse lume- ja jääskulptuurisümpoosione Euroopa suusakuurortides. Ikka selleks, et köita turiste ja pakkuda neile suusarõõmu kõrval silmailu.

Kui veel kaugemal ilmas ringi vaadata, kohtab lausa imeasju, mis kõik jääst tehtud. Hiinas on ehitatud sõjaväe abiga jäätellistest üks ühele üles mitmekorruselisi maailmakuulsaid hooneid, mida seest valgustatakse.

Selles vallas leidub palju improviseeritud tööriistu ja hämmastavaid töövõtteid, mida nägemata ise välja ei mõtle. Eriti põnevad ongi nii Kirsipuu kui Kallau sõnutsi Hiina taustaga inimesed, kes on võimelised jääd detailideni viimistlema ja oma tööd väga efektselt esitama. “Nende super tasakaalutunnetus, mis skulptuuris on väga oluline, on täiesti hämmastav ja ma olen näinud selliseid asju, mille puhul ma ei kujuta ette, kuidas selline asi üldse püsti püsib. Põhjamaades on minimalistlikum stiil. Ja neid võrrelda ei maksa, sest mõlemad on head,” nendib Kallau.

Pootsist Alaskasse

Profi oskustega jääskulptoreid, kes kaugemalgi edukalt võistlustel esinenud, ei leia Eestist kuigi palju. Pärnus on teada tegijad Üllar Kallau ja Rait Pärg, mujalt Eestist Ekke Väli, Aime Kuulbusch, Kalle Pruuden, Elo Liiv ja Eneken Maripuu. Vahest kõige laiema rahvusvahelise haardega on siiani olnud Kirsipuu ise, samuti Kirke Kangro.

Tiiu Kirsipuu tähelend aga sai juhuse tahtel alguse siitsamast Pärnumaalt Pootsist. Aasta oli siis 1998 ja Pootsis tehti puuskulptuurisümpoosioni. Kirsipuu tutvus seal ameeriklasest skulptori Steve Lesteriga. Selgus, et too elab Alaskal Fairbanksis ja osaleb talviti kohalikel jääskulptuurivõistlusel.

„Mind hakkas asi huvitama ja kõik lõppes sellega, et mind kutsuti sinna osalema. Aga kuna sõit sinna eeldas päris kõva rahasummat, läksin kaks nädalat varem, aitasin neil jääst lava ehitada ja nemad maksid mu sõidu kinni,“ meenutab Kirsipuu.

Lava ehitamine osutus ääretult raskeks tööks, nii et õhtuti olid eestlannal käed paistes. Sellele järgnes kaks võistlust: üks kahe- ja teine neljaliikmelises võistkonnas.

Eesti skulptor elas kuu aega Alaskal, õppis jääskulptuure tegema ja nägi kõrvalt sedagi, kuidas kogenud jääkujurid neid asju meisterdavad.

Alaskal nägi Kirsipuu esimest korda, et need, kes oskavad jää kui materjali omapära suurepäraselt esile tuua, ei pruugi olla eriharidusega skulptorid. “Esimene asi, mis mind seal hämmastas, kui see võistlus käima läks, et sellest võtavad osa kokad, kes valdavad imelist tehnikat ja teevad hapraid naisefiguure. Ka jakuudid kui tuntud luunikerdajad teevad erilisi skulptuure,” kinnitab Kirsipuu.