/nginx/o/2017/02/28/6395071t1hc1fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/05/04/14526637t1h2098.jpg)
- Maratonimehe tänavune eesmärk on joosta alla 2:10ne.
- Eesti tiimiga sihitakse kõrget kohta maratoni EMil.
- "Tahaks isegi 80aastaseni kesta ja elu lõpuks 100 maratoni kokku saada."
Pikalt Eesti ja Keenia vahet pendeldanud Roman Fosti jääb nüüd perega Maarjamaale paikseks ja vaatab aasta lõpus tõele otsa: kas selle hooaja eesmärgid said täidetud ja kas jätkata tippsportlase karjääri järgmise olümpiani?
Eesti kõigi aegade kolmas maratonimees naasis äsja Keeniast ja pani end proovile kodumaa vanimal ehk 93. korda toimunud ümber Viljandi järve jooksul. 12kilomeetrisel ja 1947 osalejaga rahvajooksul jäid kõik pärnaka seljataha ja Fosti triumfeeris 36.10ga. Tugeva lõpuga edestas pärnakas semusid Ibrahim Mukunga Wachirat (36.17) ja Kaur Kivistikku (36.39).
"Päev enne jooksu närveerisin ja adrenaliin oli sees: kas ma ikka suudan kaht kanget konkurenti võita? Olin nädal varem tulnud Keenia mäestikulaagrist, kus treenisin väga pikalt ja mille lõpp kujunes suhteliselt väsitavaks," tunnistas Fosti, kes jõudis enne Viljandi jooksu kõva pingutuse teha Kaunase poolmaratonilgi, kus aitas Leedu kolleegi ja võidutses 572 jooksja hulgas 1:06,37ga. "Siis tegin rahulikumaid jookse Raeküla metsas ja alles laupäeval (päev enne Viljandi jooksu, M. P.) hakkasin väsimusest taastuma."
Päev pärast järvejooksu võitu oli Fosti taas sünnilinnas ja tiirutas legendaarsel Raeküla viiekilomeetrisel metsarajal kaks ringi.
Kui tihti te üldse Eestisse satute? Suurema osa ajast elate ja treenite ju Keenias, kus on teie peregi.
Just. Viimased neli aastat on olnud nii, et kui Eestis on külm ja pime aeg, siis olen Keenias. Võistlushooajal olin siin. Nüüd oleme paiksemaks jäämas: kolime perega siia ja mu poeg läheb 1. septembril esimesse klassi.
Keenia ja Eesti on ilmselgelt väga erinevad riigid. Kuidas te neid võrdleksite: millised eelised on spordimehel ühes ja teises riigis?
Keenia suur pluss on kindlasti kõrgmäestik ja püsivalt üks ja sama kliimavöönd. Seal on ökoloogilisem toitumine ja palju aeglasem elutempo kui näiteks Tallinnas või Pärnus. Kõik on käe-jala juures: massöör tuleb minu juurde ja uksest välja astudes saan kohe treenida. Seal on rohkem aega taastumiseks: siin tuleb treeningule, massööri või sõprade juurde sõita. Keenias on palju treeningukaaslasi, kellega koos harjutada – konkurents on ju edasiviiv jõud. Seal on võimalik valida, kellega ja kus treenin: kas võtan tasasemaid või mägisemaid kohti.
Eesti pluss on kindlasti taastumisprotsessi mitmekesisus. Kui Keenias peaks mingi vigastus tekkima, siis seal on meditsiin kindlasti kehvemas järgus. Siin on võimalusi rohkem. Eestis on suvisel ajal hea treenida.
/nginx/o/2022/05/04/14526634t1hef0d.jpg)
Kui pikaks teie äsjane laager kujunes?
Pärast [augustikuist Tokyo] olümpiat olin rivist väljas ega jooksnud kaks ja pool kuud, ravisin Achilleuse vigastust-ülekoormust. Novembris lendasin Keeniasse ja alustasin jooksutreeningutega. Esimene kuu oli väga raske. Detsembris tulid [Tiidrek] Nurme ja Kivistik ning hakkasin nendega koos treenima. Koos suudad end paremini kokku võtta, arened paremini ja jõudsin kahe nädalaga juba suhteliselt okeisse vormi. Muidugi mitte maratonivormi, aga poolikuks küll.
Aasta lõpus jäin koroonasse, mis mind väga hullult ei räsinud. Oli lihasevalu ja palavik, õnneks kopsudesse see ei läinud – see on jooksjale väga oluline. Jaanuarist hakkasin uuesti nendega trenni tegema ja veebruaris, kui nemad ära läksid, hakkasin ühe ukrainlasega treenima. Eesmärk oli mitte väga suure koormusega teha, vaid rõhuda kvaliteedile – spetsiifilise jooksukiirusega lõigutrennidele.
/nginx/o/2022/05/04/14526635t1hb8aa.jpg)
Märtsi keskel oli Belgias võistlus, kus tahtsin näha, kuidas keha ja jalad toimivad. Jooksin [poolmaratoni] 1:03.58 ja üldpildiga võis rahule jääda. Ainult et siis oli mul tagareie spasm, mis tekkis siis, kui Ukraina sõda algas – eks ma olin sellest ka häiritud ja sai ühel treeningul liiga tehtud.
Pärast Belgia võistlust tulin tagasi [Keeniasse] ja võtsin eesmärgi, et teen ühe kuu üldtreeningut ega lähe veel maratonispetsiifiliseks. Tundsin, et vaim ja keha hakkavad pikalt mäestikus olemisest väsima. Siis saigi otsustatud, et tulen vähe varem Eestisse.
Selle aja jooksul oli nädala keskmine treeningukilometraaž 160.
Mainisite sõda. Kui palju see teid mõjutanud on? Teie isa on ukrainlane ja mõned pereliikmedki elavad Ukrainas.
Nüüd on need mõned pereliikmed isegi siin – minu tädi tuli poja lastega Pärnusse, kuna mehed ise ei saa sealt välja.
Muidugi see mõjutab mind, kuna mul on seal väga palju sõpru. Mõjutab seepärastki, et kui Ukraina peaks selles sõja lüüa saama, siis on ju Baltimaad järgmised ja me ei taha, et meie riiki tuldaks jälle sama asja tegema, mis tehti teises maailmasõjas. Minu emapoolne vanaisa sai tunda Venemaa agressiooni ja oli seitse aastat Siberis – eks kõik need asjad tule meelde, mis toimusid oma sugulastega ja mida oled ajalooraamatutest lugenud. Siis vaatad, mis toimub praegu … me elame ju 21. sajandil, inimesed ei taha enam sõda! Neid asju on ju võimalik diplomaatiliselt lahendada. Aga siis ühes riigis on diktaator, kes soovib ajalugu teha, ja tapab süütuid inimesi.
/nginx/o/2022/05/04/14526638t1h0af3.jpg)
Millised on teie jooksuplaanid sel hooajal?
Olen 10. juulini Eestis ja võistlen põhimõtteliselt üle nädala. Kahe nädala pärast on Riia poolmaraton, kus tahan isiklikku rekordit joosta (praegune on 1:03.03, M. P.). Siis tulevad Raplas Eesti maanteejooksu meistrivõistlused, kümme kilomeetrit. Siis Narvas Eesti meistrivõistlused poolmaratonis ning juuni lõpu võtan rahulikumalt ja teen Pühajärve jooksu.
Juulis lendan Šveitsi Sankt Moritzi mäestikulaagrisse. Muudan üle pika aja mäestikulaagri asukohta: kui tavaliselt olen Keenias olnud, siis nüüd olen Euroopas. Kuna mu pere tuleb siia, ei ole vajadust Keeniasse minna. Väldin Keeniat ka seetõttu, et seal tulevad presidendivalimised ja võivad tekkida rahutused.
Olen Šveitsis kuni Euroopa meistrivõistlusteni, sealt lendan augustis otse Münchenisse. Seal oleme maratonis esindatud ka Eesti tiimina, koos Kivistiku ja Nurmega. Oleme vaadanud varasemaid aegu ja soovime kõrget kohta (Nurme on varem öelnud, et eesmärk on meeskondlik medal, M. P.).
/nginx/o/2022/05/04/14526630t1h031b.jpg)
Pärast EMi võistlen septembris-oktoobris Eesti linnajooksudel ja aasta lõpus tahaks teha ühe kiirema maratoni. Arvatavasti Valencias, kus on hea konkurents ja minu tasemega jooksjaid ka, mitte ainult mustad, kes jooksevad 2:04ga. Ajaline eesmärk on joosta alla 2:10 (Fosti mullu püstitatud tippmark on 2:10.46, M. P.).
Kas üks Eesti maratonimees elab lahedalt ära või tuleb sponsoritelt abi paluda, et spordiasjad tehtud saaks? EOK palgal te ju enam ei ole või seegi, mis sealt saite, oli pisku?
See 1000 eurot kuus oli vägagi arvestatav sissetulek! Õnneks kergejõustikuliit toetab nüüd sama summaga, et saaksime EMil eesmärgi täidetud.
Muidugi pean toetajaid juurde vaatama. Juba seetõttu, et viimastel aastatel on koroona tõttu olnud jooksjatel keerulisem raha teenida: tippvõistlusi on ära jäetud, kuna harrastajad pole saanud ju maratonidele, poolmaratonidele või linnajooksudele peale. Õnneks on Eestis ettevõtteid, kes on õla alla pannud – tänu nendele saan end mugavamalt tunda ja oma treeningud kenasti ära tehtud.
Eks nipet-näpet teenin ise juurde – kui kolm-neli aastat tagasi tegin audiitoritööd, siis nüüd nõustan maratonisõpru.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/04/14526637t1h2098.jpg)
Passist vaatab teil vastu 38 eluaastat, kas olete mõelnud, kui kaua sooviksite tipptasemel jätkata? Eesmärk on ikka 2024. aasta Pariisi olümpia?
See on küsimus, mida endalegi tihti esitan. Viimasel ajal pea iga nädal (naerab). Raske vastata: praegu võtangi aasta korraga. Sportlasel on kõige olulisem motivatsioon – kui see on olemas, siis jätkan. Aga kuidas motivatsioon tekib? Esiteks, kuidas sul tervis on, kas sa suudad veel areneda või midagi paremaks saada. Muidugi aitab seegi, kui sõbrad-toetajad pisut tagant tõukavad. Kui ainult toetajad ütleksid, et jätka, siis sellest ei piisaks. Endalgi peab olema motivatsiooni ja tahet. Õnneks seda mul praegu jagub!
Aasta lõpus teen otsuse, kas jätkan kuni 2024. aastani – olümpiani on vaid kaks aastat. Otsus väga oleneb kahest maratonist, Münchenist ja Valenciast. Kui suudan ühel täita eesmärgi, olen valmis tegema sammu edasi. Pariisis ma oma maratonikarjääri 2013. aasta aprillis alustasin, miks mitte seal ka tippjooksjana lõpetada?
100 maratoni?
Kui Fosti tippsportlase karjäär ükskord läbi saab, näeb ta end harrastajana veel kaua jooksmas.
"Mulle on eeskujuks Pärnu legendaarne jooksja Ergo Rand. Vana on juba 80 ja rohkemgi ja ikka jookseb! Tahaks isegi 80aastaseni kesta ja elu lõpuks 100 maratoni kokku saada," avaldas spordihing, kelle rehkendust mööda on tal neid praeguseks 24.