Pärnu uus sild pole pelgalt üle vee kulgev linnatänav

Ammuunustatud vana: Arhitekt Karri Tiigisoone arvates võiks sillaehituse heaks luua fondi. Pärnu Postimees kogus 2014. aasta augustis kolmanda silla ehitamise fondi 123,97 eurot ja 228 toetusallkirja. Foto: Urmas Luik

Märtsi lõpus ilmunud teate ­kohaselt loobus Pärnu linna­valitsus Raba–Laia tänava silla ehitamisest arhitektuurivõistluse võidutöö “Luik” alusel (Vt Eno-Gerrit Link “Pärnu linn heidab kolmanda silla võidutöö kavandi üle parda”, PP 29.03). On märkimisväärne, et silla ehitusplaanidega ei ole ­kunagi varem jõutud nii kaugele kui praegu. Olemas on projekt ja ehitusluba, kuid kas pärast kaht nurjunud hanget ­ongi umbes pool miljonit eurot projekti ja arhi­tektuurivõistluse raha koos hulga tööga korstnasse kirjutatud?

Tõesti, keegi ei saa nõuda kohalikult omavalitsuselt üle jõu käivate kulude kandmist, kuid käimasolev protsess või siis selle katkestamine ei jäta muljet läbimõeldud ja kaalutud otsusest. Pärnu linnavalitsuse kommunikatsioonist jääb kõlama vaid üks argument – hind. Tahtmata alahinnata argumendi kaalukust, ei ole see siiski piisav, et senine protsess kõrvale heita ja minna edasi lihtsalt projekteerimis-ehitushankega, mille korraldamine lähiajal on küsitav.

Viimased kaks aastat oleme elanud pidevas kriisis. Sõda ­Ukrainas on ebakindlust ainult võimendanud ja avaldab tead­mata ajaks meie elukorraldusele tugevat mõju. Jälgides sõjahävingut ja geopoliitilist olukorda, ei ole üldiselt suurt vahet, kas teha sild terasest, betoonist või puidust. Kõik hinnad tõusevad ja iga hankel osalev ehitaja peaks oma pakkumusega maandama praegu täiesti määramatuid riske. Ehk siis osa ehitusmaksumusest oleks sisuliselt õnnemäng maksu­maksja kahjuks.