Väga hea maitsega asjad on tavaliselt ikkagi halva maitsega, on Pärnu Endla teatri lavastaja ja loominguline juht Ingomar Vihmar veendunud.
Ingomar Vihmar: Halb maitse, kui sa seda valdad, on heast kõvasti üle
Kas just sel põhjusel on Vihmar Endla repertuaari valinud Maksim Gorki “Suvitajad”? Intervjuu ajal istub tema kui selle tüki lavastaja vasakul käel “noornäitleja” ehk lapsehoolduspuhkuselt teatrisse naasnud Kati Ong, kes “Suvitajates” kehastab oma hüsteerilist sõbrannat meenutavat Varvara Mihhailovnat.
Kuidas proov läheb? Kas saab piitsa või präänikut?
Vihmar: Las Kati ütleb.
Ong: Ingomar ütleb, et läheb nii, nagu peab.
Vihmar: Läheb lihtsamalt, valutumalt, kui ma arvasin. Gorkit on vähe tehtud. Materjali valides – see oli juba tükk aega tagasi – tundus, et ma täpselt ei tea, kuidas talle läheneda, aga selgus, et see pole keeruline. Ta on andnud end üsna kergelt kätte.
See on ju vene värk. Kuidas nii?
Vihmar: Vene värgist saab üsna mööda vaadata, võib-olla Tšehhov on rohkem vene värk (vihje “Kolmele õele”, toim). Me pole kuidagi seda rõhutanud.
Vahetad rekvisiidid välja ja juba tundub, et tükk toimub hoopis mujal?
Vihmar: Jah, need, kes teksti lugesid, on öelnud, et tükk mõjub nüüdisaegselt, ei tundu üldse vanana.
On see lavastus võrreldav tüüpilise eestlaste puhkuselooga, kus kõik lõpuks tülli keeravad?
Ong: Jah, laagri õhkkonnas lähevad inimesed väga kergesti kõige peale närvi.