Retrovahvlid ja treppidel kolistavad kummitused: mida toob muuseumiöö Pärnumaal?

Kolleegid Pärnu muuseumist Aet Maatee ja Piret Pedanik (paremal) Koidula muuseumis väljapaneku “Käsi kirjaline” avamisel. Foto: Urmas Luik

• Uus-Pärnu linna kunagises vangitornis uitavad sadu aastaid tagasi elanute hinged.
• Kurgjal saab täita oma unistuse teha talutöid.
• Henn Soodla karjatas poisina Piusa jõe ürgorus kahte lehma, kui taevas jahmatav vaatepilt avanes.

Läbi aegade on unistatud kergemast, ilusamast, rõõmsamast, mõnusamast, värvikamast, rikkamast, rahulikumast elust. Kuhu olete teie oma unistustes jõudnud? Laupäeval tuleb taas muuseumiöö, mis seekord kannab pealkirja “Öös on unistusi”.

Tori muuseum läheb sel muuseumiööl rändama esivanemate kombel oma ja ühiste unistuste radadele, kasutades iidseid äraproovitud viise nii Eesti aladelt kui kaugetelt hõimudelt, et ühenduda enda ja teistega, jagada unistusi ja anda neile väge.

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal saab täita oma unistuse sõita hobusega vankriga või ratsa ja teha talutöid. Kogu muuseumiöö toimetavad perenaised põllul ja aias, teevad majapidamistöid, milles külastajad võivad soovi korral kaasa lüüa. Vändra külje all Kirikumõisas asub IIDA kangakudumise muuseum, kuhu muuseumiööl oodatakse uudistama erilisi Eestist pärit kangastelgi, käsitsikootud tekstiile, kangakudumis- ja käsitööraamatuid ja käsikirju.

Hobusõitu saab teha Tori hobusekasvanduseski, mille uues, muuseumiosas on avatud näitus “Tori pööning”.

Eesti muuseumraudteel Lavassaares sõidab muuseumiööl aururong ja dresiin.

Häädemeeste muuseumis helisevad viisid, kuuleb jutte sealkandis elanud vägevatest inimestest ja nende eriti vägevatest unistustest ja sellest, kas need ka täitusid.

Henn Soodla fotod Pärnumaa elust näitusel “Reportaaž minevikust. Linn, inimesed, sündmused” Pärnu muuseumis. Foto: Urmas Luik

Seljametsa rahvamajas ja muuseumis esinevad Vihtra Trio lõõtspillimängijad, avatud on tahvelnukk Kriidiku õpituba ja üleval kolm näitust: vana aja majadest, Erika Kolnese ehetest ja Helje Antoni kapist leitud tuttuus Marati pesukollektsioon, mille juurde käivad retrovahvlid vahukoorega.

Uus-Pärnu linna kunagises vangitornis ehk Punases tornis uitavad muuseumiööl sadu aastaid tagasi siitilmast lahkunud inimeste hinged. Nad rändavad hoovis, kolistavad treppidel, hiilivad seinaääri pidi ja ekslevad läbi kunagiste laskeavade sisse-välja. Sa ei näe neid. Aga kui hoolega kuulad, sosistavad nad muuseumiööl kõrva oma mõtteid ja unistusi. Et kuulda muuseumitöötajate kirja pandud kolme siin viibinud inimese mõtteid torni ehitamisest, piinadest torni sügavas vangikongis ja elust keskaegse Pärnu lihtrahvana, tasub torni kaasa võtta oma nutiseade ja kõrvaklapid.

Kui Pärnu uue kunsti muuseumis toimuvad muuseumiööl ringkäigud kuraatori Jaan Elkeniga Eesti maalikunstnike liidu aastanäitusel “Armastuse lugu / Love Story”, siis Koidula muuseumi giidituuridel kõneldakse papa Jannseni ja tema tütre Lydia Koidula unistustest.

Koidula muuseumi aias on äsja avatud “Meil aiaäärne tänavas” ehk Lydia Koidula kodu ja lapsepõlve mängumaa, mis aitab Koidula, Jannseni ja Eesti kultuuriloo pere pisematele lähemale tuua. Aias saab tutvust teha eri taimedega, uudistada sagimist putukahotellides, mängida Lolla lapsepõlvemänge ja asuda ise luuletajarolli.

Käsi kirjutab kokkupakitud mõtteid, sõnade kokkuliitmine toob välja kirjandusliku kompositsiooni, kus olemas struktuur ja vorm ning rütm ja mõte. Koidula muuseumis Johann Voldemar Jannseni sünniaastapäeval avatud väljapanek “Käsi kirjaline” kajastab mõttesädeme teostust paberil või selle laitmatut viimistlust käsikirjas, mis talletatud Pärnu muuseumi kogudesse.

Koidula muuseumis Johann Voldemar Jannseni sünniaastapäeval avatud väljapanek “Käsi kirjaline” kajastab mõttesädeme teostust paberil või selle laitmatut viimistlust käsikirjas, mis talletatud Pärnu muuseumi kogudesse. Näituse on koostanud Piret Pedanik. Foto: Urmas Luik

Näituse koostaja Piret Pedaniku selgitust mööda on moel või teisel valitud ridade autorid Kersti Merilaas, Venda Sõelsepp, Jüri Talvet, Valfried Jakobson, Manivalde Mitt, Helve Vitsur, Tiia Vitsur, Liis Ilves, Naali-Marie Liivrand seotud Pärnuga – kirjutades Pärnust või Koidulast, viisistades Koidulat, olles ise pärit Pärnust või lugedes luuleridu ette Pärnus.

Pärnu muuseum kordab kogu päeva Pärnu päevalgi toimunud fotoorienteerumist “Reportaaž minevikust” , mis ajendatuna samanimelisest muuseumis avatud näitusest ootab nii suuri kui väikesi avastama mineviku Pärnut Henn Soodla fotode abil. Orienteerumine ei ole kiiruse peale, vaid võib valida endale ja seltskonnale sobivaima aja. Põhirõhk on liikumisel ja kodulinna avastamisel.

Tänavu 21. mail toimuval muuseumiööl hoiavad oma uksed 18–23 lahti 150 muuseumi, mäluasutust ja külastuspaika kõikjal Eestis. Osas neist tuleb osta üheeurone pilet, mis korraldajate  sõnutsi mõeldud selleks, et eriprogramme, ekskursioone, kontserte, etendusi ja töötube korraldavatele muuseumidele pisut tuge pakkuda. Samal ajal rõhutavad nad, et valikusse mahub muuseume, kuhu pääseb tasuta.

“Õigel ajal õiges kohas õige pilt”

Päevapiltnik Henn Soodla karjatas väikese poisina Piusa jõe ürgorus kahte lehma, kui taevas jahmatav vaatepilt avanes ja ta karjus täiest kõrist, et tema tahab kunstnikuks saada. Foto: Urmas Luik

“Siin päevapiltnik Henn Soodla!” – selle hüüatusega on kogu Eesti rahvale murrangulistel aastatel 1983–2009 Pärnu  Postimehes fotoreporterina töötanud ja pensionipõlves priitahtliku piltnikuna tegutsev nimitegelane tavatsenud ennast ikka tutvustada.

Muuseumiööl lasevad need fotoreportaažid nüüd Pärnu muuseumis minevikus rännata ja ajalooliste sündmuste tunnistajad olla.

Aastal, mil fotoreportaaži ja fotodokumentalistika isa Henri Cartie-Bresson oli esimeste Lääne fotograafide hulgas, kes said pildistada Venemaad pärast Stalini surma, oli tulevane fotomeister Henn Soodla üheksa-aastane.

10. juulil ehk seitsmevennapäeval 1954 (ta mäletab seda sellepärast nii hästi, et mitu päeva järjest sadas vihma) karjatas Henn Piusa jõe ürgorus kahte lehma, istus peretuttav Kauri Teelega – üks lehm oli tema ja teine kolhoosi oma – vihmavarjus ja voolis taskunoaga lepapuust kahemootorilise lennuki keret.

Ilm oli sünge ja pilvine, pilved tumedad ja hästi madalad. Äkki tekkis pilvede sisse ava, kust hakkas paistma väga ere päike, samal ajal oli kuulda kõva mürinat.

Pilvede seest lendasid päikesevalguses Pihkva ja Petseri ehk Venemaa poolt välja kolm kahemootorilist dessantvägede lennukit, hästi madalalt, vedades enda järel musti presentkotte. Üks lendas natuke eespool ja kaks järgmist kõrvuti tema taga. Ja siis veel kolm. Ja veel kolm.

Hiljem sai noormees teada, et Pihkvas oli dessantvägede baas ja Võru taga õhutõrjebaas ja et see oli õhutõrjesuurtükkide harjutuslend: nad tulistasid nende mustade presentkottide pihta. Igatahes esialgu ta väga ehmatas, kuna mürin oli väga kõva ja lennukid lendasid väga madalalt. Aga kui ehmatus üle läks, karjus ta täiest kõrist, et tema tahab kunstnikuks saada! Sest see vaatepilt, mis ta seal taevas nägi, oli nii võimas, et võttis sõnatuks.

17. jaanuaril 1983 asuski Soodla tööle Pärnu Kommunisti fotoreporterina, esimene palk ajalehes oli 125 rubla. Enne seda oli tema Viisnurga ratsionaliseerimisinseneri palk olnud 400 kuni 500 rubla kuus. Kui tema abikaasa sellest materiaalsest tõdemusest teada sai, ei rääkinud ta Hennuga kaks nädalat. Hennu siira naeratuse järgi on näha, et ta pole seda muutust kunagi kahetsenud. Ning muuseumiöö teemaga “Öös on unistusi” haakub see ju päris hästi.

Allikas: Henn Soodla fotonäitus “Reportaaž minevikust. Linn, inimesed, sündmused” Pärnu muuseumis, kuraator Aleksandra Ehte.