Pärnu külalistemajas Villa Artis avatakse reedel, 2. märtsil noore kunstniku Põim Kama maalinäitus „Human touch“, mida saab vaadata kogu märtsikuu.
Villa Artis näitab Põim Kama maale
27. veebruar 2012, 14:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1985. aastal Võrumaa metsade keskel sündinud ja üles kasvanud Põim Kama on lapsest saati armastanud fantaseerida – kujutleda maailma, maastike ja narratiive, kus elu oleks natuke põnevam. Saanud esimese kasti õlipastelle, hakkas ta neid visioone paberile joonistama. Kodust lahkudes võttis Põim endaga kaasa aina suureneva sõltuvuse kunstist ja kirjandusest, veidrad unenäod ja kustumatu elujanu. Praegu elab, töötab, õpib ja kasvab ta Tartus.
„Ma usun, et igal inimesel on mingi oma päästik, mis teda liikuma ja looma paneb. Kelle jaoks loodus, kellele muusika, ülevad mõtted, räpased teod või mis iganes muu asi,“ räägib Põim Kama Villa Artises eksponeeritava näituse „Human touch“ taustalooks ja lisab, et temal on selleks inimesed.
„Mitte küll kõik inimesed, vaid väga harvad ja üksikud mingist erilisest tõust, kellest õhkub seda tabamatust, mis sunnib mind neid vaatlema ja uurima,“ täpsustab Kama. „Päästikuks võib olla ükskõik mis: mõni liigutus, huvitav mõistus, terviklik karakter, eriline välimus või lihtsalt kusagilt kuuldud lugu kellegi tundmatu kohta. Vahel võtab formuleeritava tajuvälja kujunemine aastaid tihedat läbikäimist ja sõprust, vahel näen tänaval võõrast, kelle väli mind lööklainena tabab. Ma ei tea kunagi, mis see täpselt on, veel vähem oskan seda sõnastada. Aga kuna see mind tugevalt mõjutab, ei saa ma teisiti, kui pean sellest looma.“
Alati ei Kama loominguks maalimine, väga tihti ta hoopis kirjutab, kuid alati on aineks
inimesed. „Asi on lihtsalt selles, et ma armastan inimesi,“ põhjendab Kama. „Imetlen inimesi nende terviklikkuses. Kogu olemisvormide, tunnete ja tegude kogumit, mis moodustab just selle konkreetse indiviidi. Ma ei nopi enda jaoks inimestes välja neid omadusi, mis minu jaoks kuidagi mugavad, sobivad või meeldivad on, ülejäänuid minema visates või ignoreerides. Tõeliselt ja hingematvalt kaunis on alati tervik. Aga tervikut – inimest kogu tema olemise kauniduses – lihtsalt peab imetlema.“
Kui kunstnik pika vaatlemise tulemusena on selle terviku enda jaoks kuidagi lahti mõtestada suutnud ja visualiseerinud, ilmub tema ütlust mööda kusagilt mõni udupeen nüanss, mis varjutab üldpildi ja keerab kõik nihkesse. „Just seda viimast väikest ebakõla, nihet, tabamatust ma oma töödes otsingi,“ ütleb Kama.