Nädalast jäi kõlama ⟩ Ööpimeduse varjus ...

Monumendid võivad meile meeldida või mitte, kuid selle vargus on igal juhul taunitav. Foto: Andres G. Adamson

Tänavune 9. mai tõi Ukraina sõja taustal teravalt päevakorda teema, kas Nõukogude Liidu okupatsioonirežiimi loodud punamonumentide koht on ikka meie avalikus ruumis. Ilmselgelt on need möödunud sajandil Eestit tabanud tragöödiat tunnistavad sümbolid. Elades omal maal ja vabas riigis, ei pea me leppima sedavõrd suuri kannatusi toonud sõjaka naaberrahva ülistusobjektidega.

Kuid just see, et elame vabal maal, annab meile õiguse toimetada siin oma soovide kohaselt. Sirge seljaga ja avalikult päevavalges, mitte nagu möödunud nädalavahetusel Lääneranna vallas Mihkli kalmistul, kus teadmata asjaoludel läks kaduma sinna 1960. aastatel püstitatud punamonument. Ilmselgelt ei tassi meetrikõrgust dolomiiditükki niisama, möödaminnes käe otsas minema. Kalmistuvahi meelest viidi Punaarmee mälestusmärk minema traktoriga. Vähemalt näitasid seda maapinnale jäänud masinajäljed.

Kogu sellele uskumatule loole kaasa elades tekib paratamatult küsimus: kas kellelgi läks tõesti seda dolomiiditükki sedavõrd vaja, et selle ööpimeduse varjus kalmistult pihta pani? Või riivas see võõrriigi sõduritele pühendatud monument niivõrd kellegi õiglustunnet, et ta otsustas selle viivitamata minema toimetada.