L, 2.07.2022

Tabamata ime või soodne pinnas: ühest gümnaasiumist sirgub aina uusi noori näitlejaid

Anu Jürisson
, kultuuritoimetaja
Tabamata ime või soodne pinnas: ühest gümnaasiumist sirgub aina uusi noori näitlejaid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Merlin Kivi Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastuses "Tabamata ime".

Eduard Vilde on oma 1912. aastal kirjutatud draamateoses tabanud möödunud sajandi alguse vaimu, Eesti tolleaegse kultuuri- ja haridusseltskonna pürgimusi, ideaale ja ideaalitust.
Merlin Kivi Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastuses "Tabamata ime". Eduard Vilde on oma 1912. aastal kirjutatud draamateoses tabanud möödunud sajandi alguse vaimu, Eesti tolleaegse kultuuri- ja haridusseltskonna pürgimusi, ideaale ja ideaalitust. Foto: Gabriela Urm

Sel kevadel lavakast vastse lõpetajana välja lendav noor näitleja Merlin Kivi on seni kõik oma sinilinnud kinni püüdnud, olgu selleks siis kas korraga või järjestikku kolmes koolis käimine, Shakespeare’i suveöine unenägu noortest armastajatest Ateenas või rahutuse luuletaja Juhan Liivi hääl sügavast Eestist.

Eduard Vilde “Tabamata imes” tuleb Kivil olla kodune kolme lapsega pereema, kes suurte kunstnike keskel hoiab mõlemad jalad maa peal, kuid ega sinilind sellepärast püüdmata jää. “Tabamata ime” Paula on juba sellepoolest eriline, et on Kivi kõige esimene päris lavatöö.

Päris haruldane on see tõesti, et ühest suvepealinna gümnaasiumist on viimasel ajal nii tihedalt lavakasse tuldud. EMTA lavakunstikoolis õpib praegu näitlejaks koguni kolm Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi vilistlast. Karl Birnbaum ja Richard Ester õpivad Jaak Printsi ja Külli Teetamme juhendamisel järgmises, 31. lennus näitekunsti sügisel edasi.

Eelmise, 29. lennu lõpetas kaks aastat tagasi Anu Lambi ja Elmo Nüganeni juhendamisel neljaski sütevakalane Oskar Seeman, kes sestsaati töötab Vanemuises.

Lembit Petersoni kursusel 30. lennus sel kevadel õpingud lõpetav Merlin Kivi lausub, et on saanud juba üksjagu laval olla, sest diplomilavastuste päris publiku ees etendamine käib õppetöö juurde.

“Minu lõpukevad näeb välja nii, et mängime oma lavastusi, päris palju etendusi on mängukavas. On jäänud mõni tantsutund ja kirjutame just hoogsalt lõputööd – eneserefleksiooni, kust ma tulin, mida ma õppisin ja kuhu ma edasi lähen. See hakkab samuti varsti kaante vahele saama,” kirjeldab Kivi oma päevi. “Lõputöös keskendun kõige olulisemale, mida enda arvates olen lavakunstikoolis õppinud. Jõudsin välja selleni, mis mind praegu vist kõige rohkem inspireerib näitlejatöö juures – see sunnib sind mõistma oma tegelast. Ja see on pannud mind ka rohkem püüdma mõista teisi inimesi.”

Kogemus seniste rollidega on, et alati jääb midagi tabamata. “Aga arvan, et olen neid armastama hakanud küll läbi selle mõistmise,” räägib noor näitleja. “Öeldakse, et pead oma rolli suutma igast küljest põhjendada. Ja eks see mõnes mõttes kandub ellu edasi küll. Kuidas püüda mõista – mitte et see alati õnnestuks – ja mitte nii väga hukka mõista. Kui mõtled, et keegi on teinud midagi rängalt valet, aga miks ta seda tegi, tegelikult seal taga alati ju on midagi ...”

Märksõnad
Tagasi üles