Ahti Kõo: Martide sünge vari

Pärnu linnavolikogu esimees Ahti Kõo. Foto: Urmas Luik

Küllap juhuslikult, aga ometi mulle sümboolsena laiutab kolmapäevase Pärnu Postimehe arvamuskülje ülemises otsas Mart Laar, otsekui andmaks meelekindlust ja tuge oma alluvale, sealsamas leheküljel praeguste linnajuhtidega lahingusse astunud Mart Allikule.

Tähenduslik seegi, et kui riigis tervikuna oli Res Publica (erakond, kuhu heameelega kuulusin) allaneelajaks suur Mart Laar ise, andes vastutasuks Partsudele ja Paltsudele veel kord võimaluse ronida edasi võimu magusal rajal, tegi Pärnus sedasama väike Mart Alliku.

Tõsi küll, tema pingutas vaenlase otsimisega üle ja jäi oma aktsioonis alla kohalikule suurele Mardile. Jättes sedaviisi nii enda kui oma truu teenri ilma abilinnapea ametist. Ilmselt üsna pikaks ajaks, kui mitte alatiseks.

Alliku muidugi arvab teistmoodi ja on kindel, et kui mitte enne, siis sügisel saab ta põgusa kõrvalepõikena torufirma põhjaajamise asemel taas Pärnu linna käsile võtta.

Elame ja loodame, et ei näe.

Ei pea siinkohal paslikuks ärgitada Alliku ja teiste isamaaliitlaste hirme, et taas järgneb minugi poolt kõigi IRLi nime alla pandute ja jäänute süüdistamine kõigis Pärnu hädades.

Ei hakka süüdistama selles, mida pole olnud, ega kuulutama, mida iga linnakodanik teab niigi. Mulle on Alliku ja tema jüngrite juhtimisstiil ning Pärnu tulevik, juhul kui nemad võimule saavad, niigi selge.

Selge tollest päevast kui Alliku marssis kunagise abilinnapeana raekoja uksest sisse laigulises kostüümis ja kirsasaabastes. Sündmus, mida nägid vähesed (Alliku oli kiirustamas koolitusele), ületab isegi Viisitamme kunagise natsimundri kandmise.

Tunnistan ausalt: ebameeldiv tunne oli. Umbes sama kui 22 aastat tagasi, nähes samas raesaalis tollasele täitevkomitee aseesimehele nelja tärniga Nõukogude kindralit moraali lugemas.

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mart Alliku alustab oma leheloos valimisvõitlust Estonia ründamisega. Et nagu praegu nõrgim koht, kuhu lüüa. Kahtlen selles.

Lubatagu meenutada, et täpselt sama tegi ta abilinnapeana 2006. aastal, nõudes Estoniasse (mulle öeldud põhjendusega, et selle nõukogu esimees on keegi Kõo, keda Isamaaliit ei saa usaldada) erikontrolli.

Linnapeast Mardi lahkel kaasanoogutamisel saigi abilinnapea oma tahtmise ja erikontroll toimus. Ja tagantjärele tänu taevale ning Martidele, et toimus. Ilmselt ei ole siinkirjutaja ega Vello Järvesalu süüdi, et ei leitud mitte midagi nõukogu ega juhataja tagandamiseks.

Samal ajal on tõsi seegi, et väidetavad kuriteod, mille kordasaatmist uurib politsei, dateeritakse järgmise aastanumbriga. Olen kaugel soovist Järvesalu kaitsjaks pretendeerida. Seda rolli ei ole endale küsinud keegi teinegi Estonia nõukogu liikmetest. Mida Järvesalu on korda saatnud ja kellele sellega kahju tekitanud (kui on), teab ilmselt täpselt ainult tema ise.

Ei ole aga tõsi, et nõukogu vaatab uurimisest ja väidetavatest süütegudest mööda. Olenemata sellest, kas marssida tööle laigulises mundris või ülikonnas, kehtib Eesti Vabariigis põhiseadus kõigile.

Autokraadid ja jõhkardid kipuvad seda unustama. Sestap andku hea lugeja andeks leheruumi kulutamine ja lubagu tsiteerida põhiseaduse paragrahvi 22: “Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.”

Seega, Mart Alliku, ei ole vaja pimesi tuld anda. Õigusemõistmine on ikkagi kohtu voli.

Eeltoodu ei tähenda, nagu poleks nõukogu asja arutanud ega Järvesalult aru pärinud. Olen intervjuudes öelnud ja kinnitan siinkohal veel kord, et Järvesalu vastused väidetavate süütegude kohta ei ole nõukogu koosolekutel olnud konkreetsed ega veenvad. Minule kõik ka usutavad mitte.

Ma ei pea siin silmas niivõrd oletatavat naistuttava maja remonti Estonia kulul. Selle kohta ei ole nõukogul seni tõepoolest peaaegu mingit informatsiooni ega saagi olema, enne kui uurimisasutused seda avaldamiskõlblikuks peavad. Küll on küsitavusi mõnes teises varakasutuse ja arvetemaksmise juhtumis, kus Järvesalu väidab end toimunut küllaldaselt mitte mäletavat. Nõukogu on (mitte üksmeelselt, vaid häälteenamusega) asunud seisukohale, et kõiki kahtlasena tunduvaid tehinguid kontrollitakse korralise auditi ajal. Isegi Isamaaliit ei saa seda otsust praegu muuta.

Hoopis rumal jutt on aga Allikul väita, et Estoniast ei ole linnale mingit kasu. Pärnu linn on siiski midagi enamat kui kitsas ring ärimehi, kes oma eestkõneleja kaudu näeksid Estonia mahamüümist.

See, mida Estonia on viimasel kümnendil ehitanud (muide, mitte Mart Alliku, kelle “teeneks” laskem ikka jääda polikliiniku afäär, vaid siiski Vello Järvesalu juhtimisel) on vara ega kao tuulde. Kui ma midagi muud head praeguse linnapea tegemistes ei peaks leidma, olen ometi sunnitud tunnistama, et tänu tema korraldatud võimumuudatusele 2007. aasta veebruaris on Estonia ikka Pärnu linna omandis.

Estonia ründamise kõrval käsitleb Mart Alliku oma arvamusloos olukorda “tiigis“ ning arvab, et ainsana näitab tema kätte pääsetee. Selleks on parasiitidest lahtisaamine. Mäletate ju, Alliku-ealised ning vanemad, mitte väga ammu oli üks võim, kes samuti pidas kõige lahenduseks parasiitide nottimist.

Uskuge või mitte, ühes olen ma Allikuga nõus: aeg on näidanud, et Pärnu valimistel häältemagnetiks olnud superstaarid ei ole seda enam pärast valimisi. Iseseisvuse taastamise järgsel perioodil on selliseid komeete olnud kaks ja kumbki ei suutnud Pärnule erilist taassündi tuua. Ei suuda kolmaski, kui tegemistel juhtmõtteks “mina ja maailm”.

Aga võib teisitigi. Tammsaaret parafraseerides: kolme armastab jumal, kolmas tuleb … ja teeb.

Mis tuleb ja kes tuleb, seda otsustab valija. Elamissundi Martide sünge varju all ei soovi ma aga Pärnu kogukonnale kohe kuidagi.

Martidest see Alliku olgu rahulik. Kõo ei otsi väljakutseid ega võimalusi ümarlaudade kaudu ega tulevaseks eluetapiks praegu ettenägelikult “omasid” ametisse mahitades. Lähiminevik näitab ju, et selliselt toimimise tulemusena on varem või hiljem torud umbes ning saast tänaval.