Kihnlasi aitab terve mõistus ja tahtmine ise otsustada

Kihnus toimunud tulevikuarutelul „Kihnu eile, täna, homme” kerkis muu hulgas üles küsimus, kes on kihnlane. Esiplaanil majandusteadlane, Tartu ülikooli juhtimisprofessor, kihnlane Maaja Vadi. Foto: Silvia Paluoja

Kihnu kui omavalitsuse, kihnlaste kodusaare ja suvise turismimagneti lähituleviku kavandamine ehk stsenaariumi koostamine aastani 2032 ning seda enim mõjutavate tegurite reastamine osutus arvatust keerulisemaks. Kihnu Kultuuriruumi taotlusega UNESCO-le kinnistus teadmine, mis on kihnu kultuur ning millistele tunnustele vastab kihnlaste enesetaju, kuid aeg on sellest dokumendist 20 aastat edasi liikunud ning maailm ja suhted varasemast keerulisemad.

Kihnu kontekstis on kunagise Kihnu vallavanema ja kultuuri eestseisja Mark Soosaare arvates vaja poliitilist innovatsiooni ehk volikogu valimisi nii, et nimekirjas üks inimene ei veaks sinna sisse kolme-nelja, vaid vallavõimu moodustavad rahvalt enim hääli saanud, et vältida mõjutamist.

Liivi lahe suurimale püsiasustusega saarele Kihnu on sisse kirjutatud 704 inimest, aasta ringi elab neist kohapeal laias laastus pool, suurima vanuserühma moodustavad 45–60aastased. Töökohad on linnas, pärast Kihnu põhikooli lõpetamist jätkavad lapsed õpinguid linnas ja side koduga harveneb. Südamevaluga suhtuvad püsikihnlased meretuulepargi ehitamise plaani, sest nad pole saanud kinnitust, et rajatise valmimise järel jääb rannakaluritele nende töö alles ja rahvuskala räim tahab endiselt Liivi lahte tulla. Ehk siis saarele võib teha vanadekodu ja luua sellega töökohti, kuid majanduse alus on kalandus ja selles valdkonnas lisandväärtuse loomine.

Arutelul osalenud arvamusliidrid ja publik jõudsid läbi võtta elu- ja looduskeskkonna, kaugtöö võimaluse, kogukonna sõnajõu elukaugete ametnikega väideldes ja pärimuskultuuri ning taandasid mõtted ühe ettevõtja sihilikult öeldusse, et piisab ühest ebatäpsest raketist NATO radarimastile ja ongi kogu Kihnu tulevik.