Pasunakoor kutsus sauna ehk Ilust, elust ja õnnest, mis õuele tuli

Mitte eriti professionaalsed, ennem armsad-naljakad. Miks muidu terve lava pikkune telgialune ja selle ümbrus pidulisi kannatlikult oma lemmikuid, teiste seas “Reilenderit” ja “Emajõe jutsustust", ootas. Foto: Tiiu Leis

“Nad on liiga hästi mängima hakanud,” kostis etteheitev märkus Audru pasunakoori Õnn Tuli Õuele esimeste palade kõlades suure sünnipäevasupipaja ääres ühelt Pärnu kuulsalt DJ-lt.

Nimelt pole see muusikaline kollektiiv kunagi erilise professionaalsusega silma paistnud, ennem on nende etteasted olnud armsad-naljakad, välja- ja tantsulekutsuvad. Miks muidu terve lava pikkune telgialune ja selle ümbrus pidulisi kannatlikult oma lemmikuid, teiste seas “Reilendrit” ja “Emajõe jutustust”, ootas ja koerailma kiuste lava ette loikudesse tantsima tormas.

Kui enamik selleks õhtuks valitud palu oli pasunakoori vanima liikme, naistepäeval oma 85  aaasta juubelit tähistanud Kalju Niglassoni arranžeeritud, siis viimane lugu teps mitte. “Emajõe jutustusest” on kujunenud orkestri lipulugu, millega tavaliselt oma kontserdid lõpetatakse, täpselt nii nagu Franz Joseph Haydni lahkumissümfoonias, kus muusikud protestiks ükshaaval lavalt lahkuvad. Kas pasunakoori muusikud just protestiks seda teevad, kuid midagi ütlevad nad sellega küll. Ehk on see akt neil kavas üksnes sellepärast, et see on nii valusalt ilus?