Taskuhääling ⟩ Apokalüptilised sünnipäevajutud ehk Millal sureb Pärnu Postimees ja lõpeb ajakirjandus

Sünnipäevahõngulisest saatest ei puudunud tortki. Pildil (vasakult) Rannar Raba, Tiit Reinberg ja Siiri Erala. Foto: Urmas Luik

Mis sünnipäev see ­ilma tordi ja vahvate külalisteta on! Samuti on kohased kõned hällilapsest ja tulevikku vaatamine. Pärnu Postimehe taskuhäälingu stuudio laua taga ampsasid väljaande ­pidupäeval torti kohaliku ajakirjanduse eksperdid: maakonnalehtede peatoimetajad Tiit Reinberg (Järva Teataja), Rannar ­Raba (Tartu Postimees) ja võõrustajaid esindas Siiri Erala.

 Siiri Erala: Mida ennus­tate, kui vanaks Pärnu Postimees elab?

Raba: Kui me räägime ­paberlehest, siis selle matused võivad üsna lähitulevikus kätte jõuda. Aga väljaandele, mis ei ole ju ainult paberil ilmuv, võiks olla 200 garanteeritud. Vajadus sedasorti kohaliku ajakirjan­duse ehk kontrollitud informatsiooni kohapealse loomise järele ei kao kuhugi ja ma pigem kahtlustaks, et see on globaalse infoühiskonna arengu kontekstis hoopis kasvav vajadus.

Reinberg: Ma oleks isegi veel optimistlikum kui Rannar ja ennustaks pikka iga sellele ­paberlehelegi. Kunagi arvati, et kinod kaovad, kui tuleb tele­viisor, aga noh, Pärnus on teil ju ikka päris uhke kino, või mis? Kui tulid arvutid ja internet, siis öeldi, et ei tea, kauaks seda ­televisiooni on …

Kogu aeg tuleb uusi asju peale ja siis ennustatakse vanadele lõppu, tegelikult ei kao midagi ära. Võib-olla midagi muutub, näiteks: kui Pärnu Postimees ilmub praegu viis korda nädalas, siis kunagi tuleb leht nädala lõpus hästi paksu ja sisukana. Ehk leht muutub, aga paberkujul Pärnu Postimees ilmub veel ­väga kaua.

Erala: Ma olen samuti isekeskis päris mitu korda mõelnud, et seda, mida papa Jannsen alustas, mina ära ei lõpeta.

Raba: Aga vaevalt võis ­papa Jannsen nii väga kindel olla selles, et ajaleht kui nähtus peab igavesest ajast igavesti nägema oma vormilt välja selline, nagu tema seda tegi. Praegune Pärnu Postimehe paber on küll värvilisem ja paksem, aga olemuselt siiski sama. Aga kes on öelnud, et see nii peab jääma? Ma oleks ikkagi sisus kinni, mitte vormis. Vorm pole üldse oluline.

Erala: Kuule, sisugi on muutunud. Me oleme siin sünnipäeva eel sirvinud vanu lehti – vanasti valitses lehes õpetav toon. Ma isegi ei kujuta ette tänapäeval lehes sellist manitsemist. Ma arvan, et seda pandaks väga pahaks.

Raba: Harida saab ka natuke neutraalsemalt, ei pea oma lugejale tarkust kulbiga pähe panema. Pigem käib see aja­kirjanike valikute kaudu: mida kajastada suuremalt, mida ­väiksemalt. Ja juhtkiri on ju endiselt olemas, arvamusloo žanr samuti – nende kaudu käibki õpetamine mingisuguseid seisukohti levitades või rõhutades. Ega see väga palju teist­moodi ei ole kui Jannsenil.

Reinberg: Õpetate küll ja ma olen täitsa tänulik. Ma olen ka ju Pärnu Postimehe lugeja ning teil on tarbijakülg ka. Mina küll saan sealtkaudu targemaks.

Erala: Tead, kuidas teha nurmenukuteed, millel korjata õigel ajal?

Reinberg: Absoluutselt.

Õige sünnipäevameeleolu tekitamiseks pandi tordil küünlad põlema. Pildil (vasakult) Tiit Reinberg, Rannar Raba ja Siiri Erala. Foto: Urmas Luik

Erala: Aga kujutate ette aega, mil ajakirjandus lõpeb? Kunagi sai ju ilma selleta.

Raba: Kui sotsiaalmeedia tuli, siis räägiti: nüüd võib põhimõtteliselt igaüks täita ajakirjaniku rolli. Ilma suurema vae­vata saab tuttavatele edastada infot.

Aga üsna pea sai selgeks, et see on hoopis teine asi kui ajakirjanike igapäevane tegevus. Ehk toimuva tagamaade uurimine, info kontrollimine, kiivalt varjatud teemade päevavalgele toomine. See ei ole võimalik sotsiaalmeedia kaudu, selleks on vaja palgalist tööjõudu, ­aega, tarkust ja raha ja seda saab pakkuda ainult päris ajakirjandus ehk siis lehetoimetus, olgu see ajaleht paberil, internetis või ­otse ajju saadetuna – vahet ­pole, mis vormis.

Erala: Ei piisa sellest, et igaüks saadab oma uudis­kirja välja? Valit­suse uudis­kiri ja kohaliku omavalitsuse uudiskiri ... ja ongi info käes.

Reinberg: Lõppude lõpuks on meil kõigil ööpäevas 24 tundi – tahame magada, vahepeal käime tööl, siis tahaks perega olla – ja meil pole võimalik vaadata kõike, mida inimesed ise üles riputavad. See ongi see, mille eest ma maksan, et aja­kirjanikud sõeluvad välja kõige olulisema informatsiooni. Ma võtan telefoni välja, vaatan ­Pärnu Postimehe üle ja saan võib-olla kümne minutiga endale vajaliku ülevaate, info kätte.

Erala: Et me oleme need filtrid, ajasäästjad. Leidub ­inimesi, kes ütlevad, et neil pole­ aega lehte lugeda, aga võib-­olla siin ongi konks. Lehte lugedes saab vajaliku info kätte kiire­mini kui omal käel internetis ­skrollides.

Raba: Siin ongi ju ajakirjanduse kui professionaalse valdkonna peaeesmärk meil sõelal: need inimesed, kes töötavad ajakirjanikena, peavadki tegema teiste inimeste eest töö ära. Ehk ajakirjanikud osutavad ühte eluliselt vajalikest teenustest, sest info kättesaamine on umbes niisama tarvilik kui söömine. Ja meil ei tule pähe küsida, et “noh, kas ja kui kaua me veel sööme?”.

Pärnu Postimehe sünnipäeval arutlesid ajakirjanduse tuleviku üle maakonnalehtede peatoimetajad Tiit Reinberg (vasakul), Rannar Raba ja Siiri Erala. Foto: Urmas Luik

Erala: Kusjuures see on ­väga hea point, et ajakirjanikud pakuvad teenust. Sageli räägitakse ju hoopis ajalehe toot­misest, aga kui sa tõesti asetad selle teenusemaailma … Minu peas praegu küll muutus midagi.

Reinberg: Hakkad lehte teistmoodi tegema?

Erala: Ma hakkan sellest teistmoodi mõtlema ja võib-­olla me peaksime oma tööd teisiti esitlema.

Raba: Meil on isegi Vikerraadios ju saade “Rahva teenrid”. No mida see siis tähendab? Seda, et ajakirjanikud on ennast alati identifitseerinud rahvale mingisuguse olulise teenuse pakkujana.

Nii palju kui mina olen aru saanud inimestest nagu teie siin mikrofonide taga või teised ajakirjanikud, kellega me iga päev kokku puutume oma kollek­tiivis, mujal toimetustes, siis neil on üks ja põhiline slogan: tõde, teenida tõde. See saabki olla ­vaba ajakirjanduse ainus ja peamine eesmärk.

Meist keegi ei ­taha elada ­valedest kubisevas maailmas ja see ongi ju demokraatliku ühiskonna eripära võrreldes ühiskondadega, kuhu me sugugi minna ei taha. Siis ei ole ka väga põhjust küsida, kas ajakirjandust on vaja või kui kaua ta kestab. On vaja. Teisiti ei saa lihtsalt.