Peatoimetaja veerg ⟩ Kas teeme piisavalt?

Siiri Erala, Pärnu Postimehe peatoimetaja Foto: Urmas Luik

• Pärnu Postimehe kingisoov: kinkige meile oma aega, lugege, mõelge kaasa, kirjutage meile!

“Kas te tegite piisavalt, et seda ära hoida?” kõlas tosin päeva tagasi küsimus ühe Riia ülikooli auditooriumis. Küsija oli õbluke valges pluusis naine. Pale kahvatu, olek ühtaegu ärev ja nõudlik. Vastajaks auditooriumi ees seisev musta rõivastunud noormees, kelle langetatud pilgust, tasasest tammumisest võis aimata ebamugavust. Rahvast tulvil auditooriumis valitses haudvaikus.

“See”, mille kohta küsimus käis, oli arutu tapmine, laastamine Ukrainas. Küsija oli Ukraina ja nüüd ilmselt kogu maailma mõjukaima väljaande The Kyiv Independent peatoimetaja Olga Rudenko. Vastajaks Venemaa väljaande Бумага üks asutajatest Kirill Artemenko.

“Kas te olete oma töös teinud kompromisse?” nõudis Rudenko vastust ka sõltumatu vene portaali Meduza juhilt Galina Timchenkolt.

Miks ma kirjutan Pärnu Postimehe 165. aastapäeva puhul The Kyiv Independentist, Бумага’st ja Meduzast? Väljaannetest, mille toimetuse argipäeva kuuluvad eluohtlikud olukorrad ja mis peavad äraelamiseks paluma annetusi. Põgenemise tõttu laiali pudenenud toimetus, vangistatud kolleegid, lein hukkunud lähedaste pärast, hirm ja mure ellujäänute pärast. Vene välja­annete puhul veel eksiilis töötamine, blokeerimine, trahvid ja fakt, et suur osa võimalikust auditooriumist on ajupestud.

100. sõjapäeval neid ridu kirjutades ja Pärnu Postimehe ­tulevikule mõeldes ei saa rasketest küsimus­test üle ega ümber.

Siiri Erala Pärnu Postimehe peatoimetaja

Esiteks seepärast, et öelda: sõbrad, meil on hästi! Meie ajakirjanikud saavad tööd teha turvaliselt, meil on ustavad tellijad ja reklaamikliendid. See on uskumatult suur väärtus! Argipäevas ei pruugi sellisele olukorrale anda õiget hinnangut. Olgale, Kirillile ja Galinale mõeldes aga mõistan, kui hoitud me oleme. Selle eest aitäh!

Teiseks pani kirjatüki alguses kirjeldatud olukord mõtlema meie rolli üle. Kas meie teeme küllaldaselt?

Ema on mind õpetanud, et ette pole mõtet muret­seda, kuid 100. sõjapäeval neid ridu kirjutades ja Pärnu Postimehe tulevikule mõeldes ei saa rasketest küsimustest üle ega ümber.

Aeg-ajalt kohtab arvamust, et lehes peaks kesken­duma positiivsele ja kogukonnale väga lähedasele väljaandele ei sobi kriitiline meel ega terav toon. Ma pole sellega üldse nõus. Kohalikele konnasilmadele astumine on valus ja seda on keeruline tehagi, kuid just see ongi meie töö. Vallalehed ja kogukondade sotsiaalmeedia­kanalid ei suuda pakkuda tasakaalustatud infot ning on paljut, millest neis üldse ei kõnelda. Üleriigiline meedia kipub maapiirkondadest üles korjama teemasid, mis liigituvad kollaseks. Kurioosne seik külaelust, nunnu loomake, ilus foto vikerkaarest …

Ma tegin kunagi testi, saamaks teada oma põhiväärtused. Pika sõnade liigitamise ja pingeritta seadmise järel selgus tulemus: demokraatia. Me ei tee küll toimetuse palkamisel samasugust testi, kuid koos töötades olen kogenud, et see on meil jagatud väärtus ja meie selg on küllalt sirge, et selle eest seista.

Sünnipäevalapse esinda­jana esitan mõtiskluse lõpuks meie kingisoovi: kinkige meile oma aega, lugege, mõelge kaasa, pange oma mõtted-mured kirja ja saatke meile! Koos saame teha sisukat ja just sellist ajalehte, nagu Pärnumaale vaja on.