Milline on täiuslikem viis suve veeta?

“Igavus on hästi tähtis,” leiab Meelis Rämmeld. Pildil Endla lavastuses “Suvitajad”. Foto: Gabriela Urm

Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Või vähemalt nii paneb Maksim Gorki oma tegelased arvama Endla “Suvitajates”. Suvepealinna teater ei puhka suvelgi. Küll aga suvitab.

“Kuradi nõme suvila. Seinas on praod ... põrand nagiseb ...Varja, kas sa läksid ära? Kas sinu toas tõmbab tuul?” närvitseb Bassov “Suvitajates”.

“Tõmbab,” vastab Varvara Mihhailovna.

“No näed!” kostab Bassovi hääl seina tagant.

Varvara Mihhailovna võtab riiulilt raamatu ja istub tugitooli.

“Sa peaksid endale mingi tegevuse leidma! Sa loed kogu aeg ... loed väga palju! Aga iga liialdus on kahjulik, see on fakt!”

“Ära unusta seda fakti, kui sa Suslovi pool veini jood,” nähvab naine mehele vastu.

“Aga tead, et raamatud on palju kahjulikumad kui vein, tõsijutt! Neis on midagi narkootilist. Ja neid kirjutavad mingid närvihaiged tüübid ...”

Milline näeb näitlejate suvi aga välja neil sumedail suveõhtutel ja -päevadel, kui nad Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhjat” või Gorki “Suvitajaid” ei mängi? Milline on nende lemmik suvitamise viis ja koht ning seni kõige ägedam suveelamus?