Väino Linde ⟩ Sõja ajal mõistetakse õigust teisiti kui rahuajal

Sõja ajal on õigusemõistmise tegevusloogika mõnevõrra tavapärasest erinev. Foto: Elmo Riig

Ukraina veriste sündmuste tõttu on Eestiski põhjusega saanud äärmiselt aktuaalseks julgeoleku- ja riigikaitseküsimused. Sõja tingimustes peab väikeriik mobiliseerima kõik oma ressursid sõja käsutusse. Kui väikeriik peab kaitsesõda, toob see kaasa tsiviilvaldkonna märgatava militariseerimise, võimu üldise suurema tsentraliseerimise ja mitmete isikuõiguste piiramise.

Õigusemõistmisele esitab sõjaseisukord samuti nõudmisi, mis tavapärastest üksjagu erinevad. Rahuaja kohus menetleb oma asju võrdlemisi aeglases tempos. Sõjaolukorras võib selline aeglus ja kõiki tavalisi protseduure järgiv kohtupidamine osutuda riigi kaitse- ja vastupanuvõimet häirivaks.

Näiteks võtame sellised kuriteod, nagu riigireetmine, ebaseaduslike relvastatud gruppide moodustamine või kas või marodöörlus. Kindlasti tuleb need asjad ette võtta enne teisi ning kohtuotsuski langetada kiiresti, mitte pärast aastatepikkust menetlemist.

Samal ajal peame arvestama, et põhiseadus kehtib meil ka sõjaseisukorra ajal ning seega on igaühel endiselt õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Siiski võiks näiteks kahe naabrimehe krunditüli asjus koostatud kohtutoimiku kalevi alla panna, kuni suur kiire on mööda läinud ja riigis jälle rahulikum.