Loodusvaatlus ⟩ Rähnihakatised ja suvehõng

Laanerähn tibuga. Laanerähnide tibud on rähnidest ehk kõige valjemad ja pause piibitamise vahele eriti ei teki. Foto: Karl Adami

Vihmahoogude vahele on jäänud mitmed käigud niitudele. Nii hommikutel, keskpäevase päikese all kui õhtuti, mil lauluga on alustanud ritsiklinnud. Ma ei suuda ära imestada, kuidas mitmeid kuid elutu kõrbena näivad paigad ühtäkki nii elurikkad paistavad. Praegu on need maastikud kõige värviküllasemad ja õhus, eriti vihmasadude järel ja udude ajal, on tunda suvehõngu.

Isegi vähem terasem silm tabab praegu niidul nii eri tooni roosasid, lillasid, siniseid kui kollaseid ja valgeid õitsejaid. Nende keskel ukerdavad ja lendavad tuhanded putukad ja nende järel rohu varjus märkamatult erinevad sulelised, alates kadakatäksidest ja lõpetades rukkirääkudega. Viimaseid olen tänavu kuulnud harva ja väga lühikest aega. Neile niitudele, kuhu mul on sageli asja, mahuks ühtkokku paarkümmend rääguisandat, kuid tänavu on seal rääkumas vaid kolm-neli.

Kahju, et see meeltepaitajast keskkond püsib niivõrd kaunina lühikest aega. Tihti ei ole lopsaka rohuga niit kuigi kutsuv, sest vihma järel või hommikuse ja õhtuse kastega on võimalik üsna märjaks saada. Kõige tipuks võib selles taimeväljas oodata priiküüti hulga puuke. Mitte et viimaseid poleks võimalik endale külge haakida isegi linnakeskkonnas, aga niit tundub ainuüksi visuaalselt puugirikkam.