Silvia Paluoja: Märkamine pole tabu

Foto: Andres G. Adamson

President Toomas Hendrik Ilvese algatatud mõttevahetuses 100 põhjuse üle, miks Eestis on hea elada, on kirjas ka selline: “/…/ ikka veel palju võimalusi muuta elu Eestis paremaks, lahkemaks, hoolivamaks ja südamlikumaks. Kasutagem selleks oma südant ja pead.”

Selleks, et muuta elu oma väikeses koduriigis hoolivamaks ja südamlikumaks, on vaja õige vähe. Mõnikord ei enamat kui märkamist. Kaks lugu on siinkirjutajal varnast võtta.

Pakaselisel laupäeval sõitsin liinibussiga maale. Uulu teeristist Valga poole pööranud, märkas bussijuht tee ääres sammuvat paljaspäist noormeest ja peatus.

“Kuhu minek? Võin edasi viia,” pakkus ühissõiduki juht.

“Tahan Tartusse hääletada, mul pole raha,” kostis vastus.

“Tulge peale, sellise külmaga pole mõistlik tee ääres autosid passida.”

Üllatunud teeline astus salongi ja maandus, krae kõrvuni üleval, vabale kohale.

Mulgi Reiside firmamärgi all sõitva liinibussi juhi inimlik suhtumine tegi südame soojaks. Samal ajal mõtlesin, et kui siseneb piletikontrolör, kas talle annab selgitada, miks üks inimene sõidab piletita. Ja kas vastutulelikku juhti ähvardab töökoha kaotus, kui selgub, et ta on heast südamest tee äärest peale korjanud näpud-põhjas-nooruki? Või kaalub eeskirja vormitud sõnadest rohkem kaasinimese aitamine?

Oma peatuses väljudes mõtlesin, et sõitjate hulka jääb neid, kes vajadusel juhti ametnike sõnastatud reeglite eest kaitsevad.

Teine lugu. Mul oli tuline kiire, kirusin mõttes Port Arturi ja bussijaama vahelist jääkonarlikku kõnniteed, püüdes jalul püsida, endal taaskasutuspaberist toidukott käe otsas. Olin jõudnud kohakuti bussijaamaga, kui sang rebenes ja vedas katki pool kottigi. Leiva- ja saiapäts, piim, viinerid, munakarp ja muu söögikraam laiutas lumel.

Hakkasin seda väljapanekut kokku korjama, mõeldes, et nii palju on seda kotti küll, et saan asjad käe peale võtta. Publikut jätkus, nii möödakäijate kui bussijaama trepimademel suitsetajate vaatepildis oli “keegi mutt”, kes tänava veeres koperdas.

“Läks katki või? Võtke!” sirutus ühe naise käsi minuni. Enne kui teda tänada jõudsin, jätkas ta oma teed. Ladusin ostud ulatatud kilekotti, tõusin ja tõttasin edasi. Hing helisemas, sest märkamine pole ju tabu.