Katrin Johanson: Laulame täna ainult salmi osa

Katrin Johanson. Foto: PP

Jutt õpetajate palgast on saatnud meid läbi paari aastakümne kui üha tüütumaks muutuva laulu refrään. Täpsemalt väljendudes on teemaks siiski haridustöö ja selle tegijate väärtustamine ühiskonnas.

Palk on üksnes ühik, millega annab suhtumist mõõta. Paraku on raha ajast aega madalaid kirgi kütnud ja nõnda jääb see inimestele kõige rohkem hambusse.

Võimalik, et olen foobik, aga kohati tundub mulle, et avaliku arvamuse (kulissidetagused) kujundajad on visanud selle kondi rahva sekka lausa tagamõttega, sest mida rohkem asja ümber vastuolulist lärmi lüüakse, seda hõlpsam on tegelikke probleeme ähmastada.

Kunstlik vastandamine

Niisugune segadus pole kasulik ainult võimulolijaile. Üldine rahulolematus ja pinged ühiskonnas on vesi poliitikas tähetunni ootajategi veskile ja kui nemad peaksid kord vastutusjärje üle võtma, saab sama joont edasi ajada. Lasta sama laulu üha kedrata, kuni keegi enam kaasa laulda ega kuulata ei jaksa ning kõik lõpuks vaid mugavat vaikust ootavad.

Kõige kergem on õhutada inimlikku kadedust ja tekitada kunstlikku vastandumist: “Aga kassapidajad teenivad hommikust õhtuni rabamise eest vähem!”, “Õpetaja panus lasteaias on niisama suur ja vastutusrikas kui tema kolleegi oma gümnaasiumis, ent ometi kehvemalt tasustatud”, “Noored õpetajad teevad oma tööd sageli innukamalt ja ajakohasemalt kui üüratust staažist inertseks muutunud vanemõpetajad, aga saavad vähem raha”.

Eks tule need seisukohad tuttavad ette kõigile, kes õpetajate palga ümber käivat debatti vähegi jälginud. Ja ikka leidub koolirahva hulgas neid, kelle närv vastu ei pea ja kes hakkavad kommentaariumides selgitama, kui palju on enda harimiseks kulutanud õpetaja ja kui vähe lihttööline, kui pikad on tegelikult pedagoogi tööpäevad ja kui suur ühiskonna surve.

Sellistel juhtudel tekib mul tahtmine öelda: aga asi pole ju selles, ärge kalduge taoliste võrdlustega teemast kõrvale! Meil on tarvis langetada vaid otsus: kas noortele teadmiste andmine ja nendest kodanike kujundamine on riigile vähemalt keskmise tähtsusega töö või ei.

Pole midagi imestada, et just solidaarsus on tõusnud haridustöötajate peatse streigi puhul teravalt päevakorda. Oleme eestlasliku visadusega ja koosmeeles talunud ära viimaste aastate majandusraskused, ikka võlavaba ja tubli riigi nimel. Raskel ajal nüüd midagi järsku juurde nõuda olla reetmine!

Nii ongi õpetajate streiki võrreldud kreeklaste lahmivate massirahutustega, unustades seejuures, et tegu pole protestiga põhjendamatute privileegide kaotamise pärast, vaid väga vana võla osalise sissenõudmisega. Tuletagem meelde, et õpetajate palga tõusu riigi keskmiseni lubati juba aastaid enne majanduslangust.

Mulle tundub, et just kontrast välismaailmas toimuva ja meie kodanike kannatlikkuse vahel annabki tõuke, miks streik üle väga pika aja taas teoks saab.

Kuskilt läheb piir, kus väärikas vaoshoitus hakkab märkamatult muutuma alandlikuks selgrootuseks. On raske tõmmata joont, millal see juhtub. Enese allasurumine teadmises, et ühiskonnas on veel viletsamaid, oleks ilus altruism, kui selle üle ei irvitaks näiteks uudis riigikogulaste kuluhüvitistest.

Teadmine, et õpetaja mangub töötasuks väiksemat summat, kui mõni neli Eesti keskmist palka teeniv riigikogulane on tarvitanud iga kuu pelgalt esinduskuludeks, mõjub alandavalt ja küüniliselt. Jääb silma, et just üks neist 12st “enim hüvitatud” toompealasest üritas õpetajate sügisesel meeleavaldusel näidata ennast pedagoogidega samas paadis istuva rahvamehena ja suunas kokkutulnuid “lossi vallutama”. Piinlik.

Asi pole rahas

Kas kuluhüvitisi mainides ei räägi minuski võõrasse rahakotti kiikav kadedus? Julgen öelda, et ei. Võin leppida põhjendusega, et kuna hüvitissüsteem on seotud palgaga ja seadusi kord kvartalis ümber ei tehta, säilib riigikogulastel võimalus lasta oma kulutusi kompenseerida võrdeliselt töötasuga.

Mul pole tõesti midagi selle vastu, kui seesugune kord kehtib näiteks riigikogu esimehe Ene Ergma suhtes, kes mullu säästis riigi rahakotti 7387 kuluhüvitisteks ette nähtud euro võrra.

Niisiis tulen tagasi loo alguses välja öeldud mõtte juurde: asi pole rahas, vaid suhtumises, mõõdutundes ja -tundetuses. Solidaarsuses. Õpetaja, kes tahab kasvatada teadlikke ja väärikaid kodanikke, hakkab paratamatult mõtlema, millise sõnumi annab tema aastatepikkune leplikkus.

Kas see on eeskujuks ja või mõjub kohtlaselt? Kas see toimub õigetele väärtustele rajatud tugeva riigi nimel või soodustab hoopis vastupidiseid nähtusi? Kas võtta pigem risk, et mõni opositsioonipartei liige üritab sind ära kasutada kui haledat illustratsiooni valitsuse hoolimatusest, või mudida vaikselt nurgas mütsi ja leppida palgaga, mis metsavargusega jõukaks saanud tõusikule annab ülbuse sind oma võsukese teenindajana kohelda?

Võin puhtast südamest öelda, et mulle oleks alandav halada, kuidas õpetaja ei saa oma palgast endale korralikke proteesegi lubada, et pudistamata klassi ees tundi anda. Niisama siiralt tunnistan, et ega ma tänavuse palgatõusu suhtes mingeid illusioone loo.

Mulle on hoopis olulisem, et streigi mõjul ei hakkaks õpetaja rollist ühiskonnas mõtlema üksnes need, kelle pädevuses on leida palgaraha, vaid nii poliitik kui kassapidaja, kelle lapsed sel ajal õppetööst kõrvale jäävad. Sedapuhku küll ainult paariks päevaks.