Video ⟩ Pärnu suvemelu ummistab kergliikluskoridore

Soojakraadide tõus tähendab rohkem kergliiklusvahendeidki. Foto: Urmas Luik

Oleks vaid ratas! Selline ohe kostab Pärnu jõe kaldal jalutavate prouade suust, kui nad silla varjust taevas lõõmava päikese kätte jalutavad. Ja tõsi, mõtlen isegi mööduvaid rattureid ja kihutavaid tõukerattafanatte nähes neid jahutavale tuuleiilile. Piisab sellestki, kui üks mees rattaga lähedalt mööda kimab ja paariks sekundiks õhu keerlema tõmbab, et tunneksin suurt kadedust. 

Eriti seetõttu, et suvine Pärnu pole kõige autojuhisõbralikum ja konditsiooneeriga masinat pole linnas kuhugi parkida, näib ratas ainuvõimalik liikumisvahend. Peale raudhobude ilmuvad koos soojakraadidega linnapilti muudki väiksemad abilised: (tõuke)rattad – nii tavalised kui elektrilised –, mopeedid, kartautod, tasakaalurattad, rulad, lastele mõeldud mänguautod.

Suvepealinna rattalembusest kõnelevad linna rattamõõdikudki: kella kolmeks on Kesklinna sillast üle sõitnud 1100 ratturit. Trobikond liiklusvahendeid kergliiklusteel tähendab aga seda, et tihti ei mahu mitmesugustel ratastel liiklejad jalakäijatega ühele teeribale. Tekivad ohtlikud olukorrad, mis võivad päädida õnnetusega, eriti kui sõidukit võimendab elektrimootor ja numbrid spidomeetril tõusevad kõnnitempost suuremaks. 

Pärnakas Martin Laine, kel on isiklik elektritõukeratas, tõdeb, et tihti külvatakse elektriliste kergliiklusvahendite pärast pisut liiga palju paanikat. See ei tähenda siiski, et liikluskultuuriga probleeme pole...