Palava öö õuduslugu ⟩ Uneliiv Buhhaarast

Väsinud kingsepameister märkas äkki kardina vahel tumedat kogu. Foto: Grete-liisa Sihver/Midjourney

Tolmu sisse mattunud lauakella seierid olid harali kui spagaadis jalad, üks osutas kuue suunas ja teine vibutas oma varbaid kaheteistkümne poole.

Kukk oli juba hommiku välja kuulutanud, kuid viienda korteri peremees kingsepp Konrad magas alles kõige sügavamat und. Päikesekiired tungisid läbi aknaprao tuppa, kuid see ei seganud eelmise päeva viinauima välja magavat meest. Olukord oli aga tõesti kiiduväärsest kaugel.

Toolikorjul vedeles kergelt koidest puretud ülikond, mille rätsep oli Konradile juba paljude aastate eest õmmelnud, toanurgas lösutasid kord Rootsist ostetud nahkkingad. Magaja nägu oli aga kriime täis, justkui oleks ta ohakapõõsas püherdanud. Kraapsud olid näole tekitanud kingsepa pikad ja nädalaid lõikamata küüned, mis oma värvilt kuivatatud kala meenutasid.

Tibatillukest magamistuba, milles kingsepana leiba teeniv mees magas, täitis üpriski võigas lõhn. Pelgalt selle järgi võinuks arvata, et keegi on tolles toas ära koolnud. Ometi lebas toanurgas sängis täiesti elus inimene. Küll aga oli kingsepameister ise kaugel sellest, et end elavana tunda.

Spagaat kella sihverplaadil oli ennast juba tublisti kitsamaks kerinud, kui tugeva peavalu ja väsinud näoga mees oma pea padjalt tõstis. 

Ajanud oma väsinud kere voodist püsti, suundus ta pilukil akna poole, et see sulgeda, kui märkas äkki kardina vahel tumedat kogu.